Mingi tabamata hääl
hüüab mind taas,
kutsub sinna,
kus on haljamad väljad,
õitsvamad metsad,
pilvitum taevas,
kaunimad inimesed,
hoolivamad pilgud.
 
Mingi tabamata hääl
hüüab mind
üha veenvamalt ja veenvamalt,
ühe tungivamalt ja tungivamalt,
kinnitades, et see, mida ta pakub,
on tõepoolest tõesti tõsi …
 
Mingi tabamata hääl
hüüab mind
ja minul kustub tasapisi mälust
kodumetsa ilu,
vihmasadude värskus
ja päiksepaiste soojus,
ümberseisjate sõbralikud sõnad
ja toetavad käed
ning Sinu, mu sõber,
hell puudutus mu õlale
ja mõistev pilk,
kui kõik tundub halvasti.
 
Oh, kuidas küll värskendada mälu?! …
 

(© maigi 18. juuni 2000)
See aeg sai otsa.
Kukkus kildudeks maha.
Ja laasitud metsa
ma enam joota ei taha.
Räsit’ tüvede vahel
vinge tuul ulub ringi.
Ajakildude vahelt
silma päiksekiir plingib.
 

(© maigi 8. dets 1997)
Julgen olla suur,
julgen olla vapper.
Mul ühes käes on puur
ja teises kõlgub tapper.
 
Ma ennast katvast kestast
hulk auke läbi puurin.
Ei hooli hirmu fiestast,
vaid julgelt ilma uurin.
 
Kui astub vastu mure,
mul vilkalt välgub tapper.
End elust läbi puren –
ma olen suur ja vapper!
 

(© maigi 15. märts 1998)