thumb_030-365

Miskipärast meenus üks ammune luuletus Artur Alliksaare sulest...

Kuigi on nii palju lilli...

Öösel
nägin und
ja unes meenus mulle miski.
Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
Seal sattusin lagendikule,
mille ääres kasvasid imeilusad ülased.
Kui ma neid silmitsesin,
märkasin,
et üks neist vastab mu pilgule.
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu,
sellist, mida pilk võib väljendada paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda,
kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada,
sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
Ah,
kuidas tahtnuksin olla lill
ja kasvada ta kõrval!
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene
ja tunda inimihade valulist veetlust.
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.
Öösel
nägin und.
Unes sündis ta uuesti.
Ta vaatas mind vaikides.
Tal olid mu enese silmad.
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
Käin metsas
igal kevadisel jõudepäeval.
Otsin lagendikku ja lille.
Tahan kaasa võtta oma armastatut.
Otsin hoolega,
süda täis painajalikku pinget.
Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
Olen ta kaotanud
ja kaotan vist varsti ka lootuse.
Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski,
nagu oleks too ammune kevad
ikka alles ees.