Luhtadel liuglevad sügise luiged.
Pimeduse linik peidab nende laulu.
Nii ei saagi ma teada, mida nad öelda tahtsid.
Ma seisan keset maanteede kärsitut kärmust.

Kõik lähevad mööda:
inimestest imbuv tumm igatsus,
esemete esmakordsuse
ebateadlikud rõõmud,
tugevate juurtega puud,
ja kuud, mida kutsutakse ajaks.

Sa aimad, mida ma vajan.
Sellepärast sa ei ruttagi.
Ma seisan ja ei küsi kannatuste kauasusest.
Kes sind ootab, ei tee tühja tööd.

(Artur Alliksaar)

Eile oli ilus päikseline sügisilm. Ja eile oli vaba aega. Harva satuvad need kaks kätte ühekorraga. Tavaliselt on ikka kas siis üks või teine. Aga eile olid nad koos. Selle päeva meeleolust tekkiski galerii Eesti sügis. Paar esimest pilti on sellest ajast, kui esimesed sügisemärgid lehtedesse ilmusid, kuid edasi on kõik juba eilne. Sügisene loodus on ilus. Pole seda enne osanud nii eredalt märgatagi, kui nüüd läbi kaamerasilma vaadates. Huvitav, kust tuleb sellele objektiivi sees asuvale klaasitükile niisugune vägi, mis kõik ümbritseva maagiaks muudab? Võib-olla ma kunagi saan sellest aru...