... on lihtsam, kui usu järgi elada

 

”Inimesed on valmis usu üle diskuteerima, usust kirjutama, usu nimel võitlema, usu pärast surema. Nad on valmis tegema kõike – ainult mitte selle järgi elama,” kirjutas kord Charles Caleb Colton.

Ja tal on tuline õigus. Mul on olnud õnnelik võimalus kohtuda ja vestelda väga erinevate inimestega, kelle maailmavaated ulatuvad kõigutamatust ateistlikust maailmakäsitusest kuni kirglike katoliiklike veendumusteni välja. Kõige naljakamad kohtumised on olnud inimestega, kes kaitsevad tuliselt oma vabadust ise otsustada, ise mõelda, ise arvata – mis minu meelest on iseenesest üks inimese ääretult meeldiv omadus. Eriti kui arvestada meie ühiskonna elanike tausta, kus alles mitte nii kaugel minevikus võis oma mõtlemisvõime (või teisitimõtlemisvõime) kasutamise korral sattuda paika, kus füüsilist liikumisvõimet õnnestus rakendada vaid mõne meetri piires. Ehk siis olenevalt oma ”süü” suurusest sattusid inimesed teatud hoolekande või kasvatusasutuse ahtakeste müüride vahele. Mis on jällegi üks kummaline lugu, sest tegelikult sooviti ju piirata mõtte, aga mitte füüsilise keha liikumist. See selleks.

Aga naljakas on see, kui seesama oma mõttevabadust kõrgelt hindav inimene leiab, et sinul pole õigust nii mõelda nagu sina mõtled, ja selle asemel, et viisakalt vestlusest keelduda, on ta valmis end alandades vallandama oma suust sellise sõnadetulva ja sellisel sagedusel, mida on üsnagi piinlik kuulata. Kusjuures ta teeb seda üksnes seetõttu, et julgesid tema käest küsida, mida tema mõnest sind huvitavast asjast arvab. Kummaline maailm. See kinnitab aga Coltoni mõtet, et inimesed on valmis oma usu nimel kasvõi võitluses surema, kuid mitte usu järgi elama. Kui hindad oma vabadust teisiti mõelda, siis miks mitte pidada sellest lugu ka teiste puhul?

Mis võiks ideaalses olukorras juhtuda, kui kaks mõttevabadust hindavat, eri seisukohtadel olevat inimest, kellest üks või mõlemad ei soovi teise mõttemaailma süüvida, kokku satuvad? Ideaalne oleks vast see, kui nad teise vabadust hinnates viisakalt teineteisest ka lahkuvad ja oma teed lähevad. Sellist meeldivat olukorda kohtab aga näiteks täiesti tavaline Jehoova tunnistaja tänapäeval äärmiselt harva.

Ma olen palju mõelnud, mis võiks olla selle põhjuseks. Miks inimesed tunnevad end ohustatu või isegi rünnatuna, kui mõni teistsuguse mõtteviisiga inimene neid kõnetab? Ainus põhjus, mis ma olen leidnud, võib olla just see sama sotsialistlik taak, mida enamik meie ühiskonna inimesi endaga kaasas kannab. See on tunne, et kui mulle midagi öeldakse, siis on mul kaks võimalust – kas kõnelejale vaimustunult kaasa kiita või saada ta vaenlaseks. Muid võimalusi pole. Teisitimõtleja võrdub vaenlane...

Kunagi võis see nii tõesti olla, aga kas ajad pole muutunud? Mõnikord tundub, et ei ole. Ken Robinson [vt linki] ütles kord TED (Technology, Entertainment, Design [tehnoloogia, meelelahutus, disain]) konverentsil loovusest ja haridusest kõnet pidades, et tänapäeva ühiskond pärsib inimeste loovat mõtlemist. Juba koolist alates peetakse vigade tegemist hullemaks asjaks, mida inimene üldse teha võib. Vigade tegemist või üldisest standardist kõrvalekaldumist häbimärgistatakse. Hirmust eksida, ei julge inimene loovalt mõelda ega vabalt tegutseda. Kui lastel on loomisanne veel olemas, siis hariduse omandamise käigus materdatakse see maha. Ja tulemus on väga loogiline. Inimene peitub turvaliselt ühiskonna üldise käitumismalli taha, püüab olla nii hall ja tähelepandamatu kui võimalik, et kellelgi poleks midagi öelda. Kui olla võimalikult sarnane ja öelda välja võimalikult samu mõtteid, saab olla võimalikult paljude inimeste meele järgi.

Ja siis polegi parata, et tuntakse end ebakindlalt, kui keegi ärgitab sellest turvalisest pesakesest pead tõstma ja avarama pilguga ringi vaatama. Hirm vastu nina ja näppe saada, sunnib kapselduma tagasi oma kookonisse. Kui aga ärgitaja liiga hoogne tundub, tuleks igaks juhuks tema peale veidi uriseda ja kaitsepoos sisse võtta. Midagi head sealt ju kindlasti oodata pole... Kahju. Hirmus kahju, et ühiskonnal ja läbielatul on nii suur vägi meie habrast loomust muuta ja muserdada.

Teisest küljest olen aga kohanud ka mõnda sellist armsat inimest, kes soomustatud kaitsekihti enda ümber piisavalt paksuks kasvatanud pole ja on pidanud seetõttu mõne jõhkrutseja hammasrataste vahele jäädes ise palju kannatama. Nii et mine tea, kumb see parem on, kas ronida kookonisse, seal uriseda ja nina mitte välja pista, või olla vapper, kartmatu ja avatud, kuid saada ka hulganisti vopse. Eks igaüks peab ise leidma oma tee...