Jäise kesta all

Jäise kesta all

 

Vahel peitub mõni ime
otse nina all.
Märkad, kuidas kirmetise
veele tõmmand talv,
suvevärvid kaanetanud
raske külma käega,
päevalõõma minetanud
vääramatu väega.
Ent kui puurid oma pilgu
jäise kesta alla,
sinitaeva päiksekillu
soojus hinge valdab.
 
 
(© maigi 21. oktoober 2017)

Lahkumine

Lahkumine

 

Ma palusin, et sa veel mõtleks.
Sa võtsid kohvri kapi pealt.
Said pakitud sinna me ühised hetked.
Siis sa viipasid käega: olen tagasi pea!

Jäin ootvele, ootasin päeva,
ja päevast sai nädal, ja teinegi veel.
Mul oodata polnudki vaeva,
olid mõttes su sõnad "Olen tagasiteel!".

Nii mööda läks kuu, kuust sai aasta –
see hetkede kulg siiski tühine näis.
Kuni taipasin, ...               naasta
sul polnudki plaanis. Nii lihtsalt see käis.
 
 
(© maigi mai/juuli 2017)

Ime

Ime

 

kaskede tasasest sosinast
hing ärevil leida sind püüan
ja lainevoogude mühinast
üle hääle ma kähedaks hüüan

kella tiksumises sind taibata
igas sekundis korra ma proovin
koidukiirtes vara sind aimata
igal hommikul aina ma soovin

tuulte lauludes sageli leian ma
sinu hääle ja südametuksed
kaugel mägedes kaikuva kajana
tajun selgelt su sõnatuid kutseid

minu norukil pea tõstad üles
kõrgel tähtedes liugleb su vari
tean, mul pesapaik on sinu süles
tean, oled kõikidest parim

mul otsa sa vaatad naer silmis
su meelest ma olen pime
ehkki pea on mul sageli pilvis
mu meelest sa oled ime
 
 
(© maigi 15. märts 2017)

Sügis

Sügis

 

Lehelind läinud ja vihm tilgub alla
sombune sügis taas pisaraid kallab
Lopsakas rohelus kadumas puult
igatsusviisikest vilistab tuul
 
 
(© maigi 29. september 2016)

Hetked

Hetked

 

On hetki, mis lennates lähevad mööda
ja minekut neil sul ei seleta silm.
Möödub päev päeva järel vaid argise tööga
ja teiseks ei muutu kuidagi ilm.

Kuid hetked, mis peatavad tiksuva kella,
kus tardub see aeg, mis ei unune eal,
need hingedes loovad igipõlise silla,
millel käia on alati lõpmata hea.

Ja siis kui su elu teeb pööraseid ringe
ja tormides maad vastu surutud hing,
seistes sillal ei tundugi raju nii vinge,
sest su jalge all murdumatu on pind.

Surun jalad ma vastu hingedesilda,
ja käed sõlmin tugipuu postide pealt.
See sild annab kindlust ja kandepinda.
Ei eales, ei ealeski lahku ma sealt.
 
 
(© maigi 22. september 2016)