Ma kirjutan siis, kui ...

 

Ma kirjutan siis, kui on valus:
kannab paber mu hinge saasta,
kui tajun, olen elul ma jalus
ja tundemöll hinge mul laastab.

Ma kirjutan siis, kui sees võitlust
kaine mõistlikkus tormiga peab,
kui keset kõige hullemat heitlust
ma väljast tundun „nii tore ja hea“.

Ma kirjutan siis. Aga Sina
mu sõjast ei midagi tea.
Oled andnud mul püssi ja tina
enda teadmata. Kuid … see on hea!

Läbi lastud mu tunnetesopid:
räämas maastik ja murdunud puud.
Saabund vaikus … ja tee äärest nopin
ma mälestuskillu. Ei muud …

Ükskord kirjutan siis, kui hing laulab.
Sees kõik tärkab ja õitsele lööb.
Seni vaikin ma. Vaikin kaua.
Ja siis kirjutan – kui pikne lööb.
 

(© maigi 8. dets 1997)