Kuis nii valusalt tabada võis
mind tõe helendav valgus?
Ka Sulle ju teada oli tee tõik,
et me ühisel teel oli algus.
 
Me ühisel teel oli algus
ja lõppu ei näinud mu silm.
Ja ühiste aegade, mõtete valgus
näis siduvat mind ja ka Sind.
 
Võib Sulle näida ka praegugi nii,
et ühendav mõte meid seob.
Kuid minu uksel Su juurde on riiv
ja tungivalt lahknevad on meie teod.
 
Ja tungivalt lahku minevad mõtted
on Sinul ja minul ja temal.
Ja kui üksindusse ma püstipäi tõtlen,
siis mõtlen ma – milleks ma elan?!
 
Näib kaduvat kõik, mis on olnud,
näib kaduvat kõik, mis seob meid.
Ja tundubki, ühist meis midagi polnud,
me peamegi käima lahknevaid teid.
 
Ja tundub, et mina just minema pean.
Läheb tema, on teine Sul jalus.
Seda nähes siis jälle pean vaevama pead:
„Miks on mul nüüd jällegi valus?!“
 
Seda korduvat piina ei suuda ma kanda.
Ei tahagi, liiga on saanud …
Ja enam ei tahagi … tahagi anda
Sul seda, mida Sa pole palund.
 
Ei taha Sul anda ma ennast,
oma mõtteid ja tundeid ja soove.
Sest vaatad Sa mind kui kulunud kinnast,
mis kõlbab vaid siis, kui muud pole …
 

(© maigi 1994)