Tabamata hääl

 

Mingi tabamata hääl
hüüab mind taas,
kutsub sinna,
kus on haljamad väljad,
õitsvamad metsad,
pilvitum taevas,
kaunimad inimesed,
hoolivamad pilgud.

Mingi tabamata hääl
hüüab mind
üha veenvamalt ja veenvamalt,
ühe tungivamalt ja tungivamalt,
kinnitades, et see, mida ta pakub,
on tõepoolest tõesti tõsi …

Mingi tabamata hääl
hüüab mind
ja minul kustub tasapisi mälust
kodumetsa ilu,
vihmasadude värskus
ja päiksepaiste soojus,
ümberseisjate sõbralikud sõnad
ja toetavad käed
ning Sinu, mu sõber,
hell puudutus mu õlale
ja mõistev pilk,
kui kõik tundub halvasti.

Oh, kuidas küll värskendada mälu?! …
 

(© maigi 18. juuni 2000)