Jäänud on vaid liiv

 
Vaikselt lained laksuvad randa,
liiv laulab tasa mu kandade all.
Veemärga liiva ei taha ma kanda
taskuis, peopesal, südame all.
Vettinud liiva nii raske on kanda,
märjaks saand nutust, mis nutmata jäi.
Veemärja liiva kõik ära võiks anda.
Oleksin võinud. Kuid mulle see jäi.
Kuivanud liiv oleks pudenend tuulde,
lennand ja matnud Su jälgederea.
Peotäisi, peotäisi loopinuks tuulde
ma vaikides, tundes – nii minema peab.
Või minema pead, või pean mina –
kes taipaks?
Liiv rõhub raskelt mu südame peal.
Mälestusliiv Sinust jäänud. Nüüd aitab!
Liivaselt rannalt ma lahkuma pean.
 

(© maigi 26. nov. 2002)