Peoga pühitud valu

 
Istusin õhtupimedas trepil,
olime jäänud vaid mina ja tema.
Ja ma rääkisin, rääkisin hetkist,
millest vaikida pigem on kena.

Ma rääkisin kaua. Ja tasa
mul pisaraid palgele nõrgus.
Oma pilku ei löönud ta maha,
tema silmades peegeldus õrnus.

Nii me olime. Pilk kinni pilgus,
hingelt pudenes viimnegi taak.
Hirmu asendas süvenev kindlus,
et kunagi korda kõik saab.

Äkki sõnagi kostmata tõmbas
hellalt peoga ta üle mu pale
ja mõte mul peast läbi lendas,
et see ütlus ei saa olla vale,

et valu kui peoga on pühitud.
 

(© maigi 2. nov 2015)