Kohtumine
(Katkend kirjutamata loost ...)

Kohtusin temaga oma viimasel retkel. Olime mõlemad surmani väsinud. Väsinud rabelemast läbi tihnikute, sumpamast läbi ojade, ronimast üle sammaldunud kivirünkade. Istusime lõkketule ääres. Linnulaul oli vaibunud ja seda asendas põlevate puude hubane pragin, kui tuli helklevaid sädemeid taeva poole pillutas. Meie pea kohal kumas Linnutee kaar ja läheduses voolava oja rahustav vulin tõi rammestuse meie pisut räsitud ja roidunud kehadesse. Ma ei unusta ealeski meie vestlust.

[---]

”Tarkus on suur aare, kuid kogemus on veelgi parem kui tarkus,” ütles ta. ”Tark inimene on see, kes tabab suuri tarku sõnu kuuldes ära nende väärtuse, talletab need endasse ja kordab neid õigel ja sobival hetkel. Siiski on need vaid tühjad sõnaterad, kui neil pole juuri. Väikseimgi raputus võib need paigast veeretada ja nende asemele tulevad teised suured sõnad, mis võivad väita täpselt vastupidist. Sellist tarkust veeretab maailmatuul kord ühele, kord teisele poole. Kõik muutub, vastavalt sellele, kuidas tuuled puhuvad. Ja viga pole üldsegi tarkuseterades. Need terad on targad. Viga on selles, et nad on juurteta. Need on valmis küpsed mõtted, potsatanud meie mõttemaailma, kuid neil pole arengutee juuri all, neis pole järjepidevust, sest me pole kogenud nende tekkimise protsessi. Need on head terad, aga vahel me ei teagi, mida nendega pihta hakata või kuhu neid paigutada, et nad minema ei veereks.

Kogenud inimene on aga see, kes teab, milline teekond on selle taga, et tarkuseterani jõuda. Mida on selleks olnud vaja, et tark olla. Mida on see nõudnud, et mingi tarkuseiva avastada. Ta on näinud neid arvutuid umbteid, kust on tulnud tagasi pöörduda, neid eksirännakuid, mida on see nõudnud. Ta näeb seda läbipõimunud eluniidijuurte tihnikut, mis tarkuseterani viib. Tema sõnadel on suurem kaal, isegi kui ta ütleb välja täpselt sama tarkuse mis tarkki. Tema teab, mida suured sõnad tõeliselt tähendavad, millele need toetuvad, millest tulenevad. Ja siis polegi need enam tühjad suured sõnad, vaid toekad. Neid ei kanguta paigast kerge tuuleiil või mõõdukam tormgi, sest nende juured on kindlalt kogemuste pinnases. Heitlikud arutluskäigud nende püsivust ei kõiguta, see on juurdunud tarkus. Tarkus, millele saab loota. Tarkus, millest nii kergelt ei loobuta.”

Vaikisime mõlemad pikalt ja veeretasime peas oma arvukaid mõtteterasid, püüdes mõistatada, millised neist on need juurtega ja millised juurteta.
Meie edasine vestlus kestis koidikuni. Märkasime seda alles siis, kui esimesed koidukiired mäetipu tagant meile silma läigatasid.

[---]

”Ma imetlen su mõtete sügavust ja tarkust,” ütlesin ma vaikselt.
”See on nii sellepärast, et mind on õpetanud mu isa,” vastas ta, jäädes silmitsema mäetippu, mille taga kumas koit.
”Juba su silmades peegeldub tarkus ja tundub, et sa näed nii üüratult kaugele.”
”See on nii sellepärast, et neid on valgustanud mu isa.”
”Ja inimesigi vaatad sa teise pilguga.”
”Sest nii vaatab mu isa. Ta on seda õpetanud mullegi.”

[---]

”Miks mulle tundus, et sa oled eksinud? Mida sa teed siin pimedas metsas? Miks sa uitad? Mida otsid?”, ei suutnud ma viimaks oma uudishimu tagasi hoida.
”Ma unustasin, kes on mu isa,” ütles ta ja vaatas oma siiraste silmadega mulle otse silma. ”Aga sina värskendasid mu mälu. Jään sulle tänu võlgu. Sa tuletasid mulle meelde, et tänu isale ma olen see, kes ma olen. Tänu temale ma näen pimedusse mattunud maailmas valgust. Tänu temale ma näen inimestes ilu. Tänu temale ma näen ka inimestes valu. Kuid samuti seda, mis võib selle valu minema kanda. Tänu temale näen ma ka kõige varjatumas südames igatsust hea ja ilusa järele, isegi kui maailma valu oma süngusega on selle peaaegu kustutanud. See on alati seal olemas. Igaühel. Ilma isata ei mõistaks ma armastuse suurust, ustavuse väärtust ja läheduse soojust. Aga ta on mulle seda õpetanud ja näidanud ja tunda andnud. Tänu temale ma mõistan, mis teeb elust elamisväärse.
Mul on aeg minna koju. Kas tuled ka?”

 

(© maigi 29. veebr 2016)