Tõstan jala su teele
(Jehoova kutse oma teenijale)


Tõstan tasa ma jala su teele,
mu pilk uitab pelglikult ringi,
kas olen mina sul meeles
või kannan ma võõraste kingi?

Mu südames lõõmamas tuli
ja peod on täis armastusande.
Ma selleks ju siia kord tulin,
et kinkida südant ja vande,

et seni, kui veri mus voolab
ja südamelöögid ei lakka,
tahan valada sõnu ma hoolsalt
sinu tarkuseterade vakka.

Nii ma seisin su ees, põues ootus,
voolas lõpmatult lõpmatult aeg.
Ei ma teadnud, kas on see vaid lootus,
mille surmast saab hingele vaev.

Järsku puudutust õrna ma tundsin,
seal sa seisid, käed embuseks valla:
”Sind ma ootasin. Ootasin just sind,
et ühine teekond meil algaks.”
 
 
(© maigi 1. juuni 2016, 
parimale inimesele, keda tean)