Lahkumine

 

Ma palusin, et sa veel mõtleks.
Sa võtsid kohvri kapi pealt.
Said pakitud sinna me ühised hetked.
Siis sa viipasid käega: olen tagasi pea!

Jäin ootvele, ootasin päeva,
ja päevast sai nädal, ja teinegi veel.
Mul oodata polnudki vaeva,
olid mõttes su sõnad "Olen tagasiteel!".

Nii mööda läks kuu, kuust sai aasta –
see hetkede kulg siiski tühine näis.
Kuni taipasin, ...               naasta
sul polnudki plaanis. Nii lihtsalt see käis.
 
 
(© maigi mai/juuli 2017)