Wintry forest
© maigi | Dreamstime
 
 

Jäljed

 
Oled astunud sammu
ja siis kaks
ja siis peatund,
siis veidi aega oled koha peal tammund,
siis läinud nii sirgelt
nii joont mööda, veatult...
et näib, justkui teed oleks
pimesi teadnud.

Kord su jälgi näen liival –
mõned sammud on kerged,
mõned mõõdetud, sügavad,
rasked, kuid selged,
mõned tipitud kiirelt,
justkui rutt oleks lahti,
mõned astutud hilju, nagu salamahti...

Mõned jäljed on rohus,
mõned mullal ja samblal,
mõnest jäljest on näha –
sul on miskit olnd kanda.

Mõnes jäljes on lusti
ja tantsu ja tralli,
ja mõned on käinud vist uperpalli...

Oled vahel teind kaare,
vahel luusinud ringi,
vahel läinud, kuid siis pöörand
kanna pealt ringi…

Ja mõnikord oled sa pikalt ja kaua
kõndind otse ja sirgelt
kui rööparaual.

Vahel su sammude kõrval
on jalajälgede meri,
ja vahel pole keegi käind samu teepervi.

Vahel kõikudes ekselnd su sammud tee servalt,
kuid siis jälle näengi neid taas teiste kõrval.

Ja mõnikord täpselt ses samas rütmis
ühed teised jäljed su kõrval on püsind...

Ja siis jälle üksi,
siis teistega koos,
läbi lume ja pori ja lehtede, soo.

Ma näen sinu jälgi,
näen, et oled ja lähed.
Näen sihti –
mis suunas minagi lähen.

Ja ükskord me oleme kohal!
 
 
(© maigi 2004)