Metsatee

Metsatee

 
Pikk pime üksik metsatee
võib külvata meis õudu
ja iga pragin võsa sees
võib nõuda lisajõudu
et kõndida veel samme kaks
et õõvsal teel ei lõppeks jaks
et ränd ei veniks pikemaks
ja koju me kord jõuaks

See kindlamalt jääb rajale
kes valgusvihus läheb
Sa tea, mul pandud kõrvale
nii laternad kui tähed

Vaid tule, annan hulgiti
ma kõik, mis aitaks jõuda
sul sellel teel kord koduni
ükskõik, mis see võiks nõuda
 

(© maigi 18. dets 2015)

Üle välja

Üle välja

 
Mu ees kumas valendav väli
valge vaikus, üks lumine tee
jääpiikide prõksuvaid hääli
kostus kaugelt üle tardunud vee

Külmakrõbedus ninasse lõikas
põsel härma tõi põhjamaa tuul
jäine maruiil kõrvetas võikalt
lumehelvestest valgeks sai huul

Justkui tantsides laugleval sammul
läks üks tundmatu vaadates maha
üle välja ja kohe ta kannul
täis rohelust oli ta rada

Lumi vihinal taandus ta järelt
võrsed kõrgusse rajasid teed
jääkoor pragises kildudeks kärmelt
kuumust õhkasid auravad veed

Ta möödus ja valendav väli
värve pildus kui suvine aas
kaikus laanelindude hääli
lokkav rohelus kattis kõik maa

pungad praksudes õied lõid lahti
õhku täitis suveöö kargus
ja mul enam polnudki mahti
mõelda, et siin kõik äsja just tardus.
 

(© maigi 16. nov 2015)

Peoga pühitud valu

Peoga pühitud valu

 
Istusin õhtupimedas trepil,
olime jäänud vaid mina ja tema.
Ja ma rääkisin, rääkisin hetkist,
millest vaikida pigem on kena.

Ma rääkisin kaua. Ja tasa
mul pisaraid palgele nõrgus.
Oma pilku ei löönud ta maha,
tema silmades peegeldus õrnus.

Nii me olime. Pilk kinni pilgus,
hingelt pudenes viimnegi taak.
Hirmu asendas süvenev kindlus,
et kunagi korda kõik saab.

Äkki sõnagi kostmata tõmbas
hellalt peoga ta üle mu pale
ja mõte mul peast läbi lendas,
et see ütlus ei saa olla vale,

et valu kui peoga on pühitud.
 

(© maigi 2. nov 2015)

Igatsus

Igatsus

 
On mõni igatsus
mis justkui tahaks tappa
ja tunde-mõtte voogudesse
põhjalikult matta
mis keerisena käib sult
läbi elu
ja lisab päevadesse
sulnilt magust valu
see iial mõistuselt
ei küsi selgeid märke
vaid igast poolest sõnast
püüab leida tärke
mis tähistaks
taas kordumatut hetke
kus kahe hing on teinud
läbi sama retke
kus peatunud on aeg
ja ruum on kaotand nime
ja kogu ilma täidab
arg äratundmisime
ning siis just sellel hetkel
ma surun kinni lauged
ja loodan kogu hingest
et eal ei jääks me kaugeks
 
(© maigi 07. okt 2015)

Omadega rabas

Viru raba
 
 

Omadega rabas

 
inimene on kui rabasaar
veidi tahumatu ja torkiv
kuid hirmilus vaadata
endast välja minnes
on ta omadega rabas
rappa aga tasubki
üksnes omadega minna
võõras raba ilu ei mõista
võõras raba valu ei mõista
võõrale on virvatulede helk
kui ähvardav surmalõks
ja rabapüü huik
kui õudusttekitav uksekägin
rabast tuleb põgeneda!
omadele jääb aga rabaskäigust
südantsoojendav mälestus
mälestus õrnast hommikusest uduvinest
rohukõrtel helklevaist kastepiiskadest
värskuse meelierutavast lõhnast
päikese hapratest kiirtest
mis rabamändide okste vahel
lustlikke valguspilte loovad
ja raba kordumatust värviilust
mis igal kohtumisel on uus
inimene on kui rabasaar
raba tuleb hoida!

 
(© maigi 04. okt 2015)