Kohtumine

Kohtumine
(Katkend kirjutamata loost ...)

Kohtusin temaga oma viimasel retkel. Olime mõlemad surmani väsinud. Väsinud rabelemast läbi tihnikute, sumpamast läbi ojade, ronimast üle sammaldunud kivirünkade. Istusime lõkketule ääres. Linnulaul oli vaibunud ja seda asendas põlevate puude hubane pragin, kui tuli helklevaid sädemeid taeva poole pillutas. Meie pea kohal kumas Linnutee kaar ja läheduses voolava oja rahustav vulin tõi rammestuse meie pisut räsitud ja roidunud kehadesse. Ma ei unusta ealeski meie vestlust.

[---]

”Tarkus on suur aare, kuid kogemus on veelgi parem kui tarkus,” ütles ta. ”Tark inimene on see, kes tabab suuri tarku sõnu kuuldes ära nende väärtuse, talletab need endasse ja kordab neid õigel ja sobival hetkel. Siiski on need vaid tühjad sõnaterad, kui neil pole juuri. Väikseimgi raputus võib need paigast veeretada ja nende asemele tulevad teised suured sõnad, mis võivad väita täpselt vastupidist. Sellist tarkust veeretab maailmatuul kord ühele, kord teisele poole. Kõik muutub, vastavalt sellele, kuidas tuuled puhuvad. Ja viga pole üldsegi tarkuseterades. Need terad on targad. Viga on selles, et nad on juurteta. Need on valmis küpsed mõtted, potsatanud meie mõttemaailma, kuid neil pole arengutee juuri all, neis pole järjepidevust, sest me pole kogenud nende tekkimise protsessi. Need on head terad, aga vahel me ei teagi, mida nendega pihta hakata või kuhu neid paigutada, et nad minema ei veereks.

Kogenud inimene on aga see, kes teab, milline teekond on selle taga, et tarkuseterani jõuda. Mida on selleks olnud vaja, et tark olla. Mida on see nõudnud, et mingi tarkuseiva avastada. Ta on näinud neid arvutuid umbteid, kust on tulnud tagasi pöörduda, neid eksirännakuid, mida on see nõudnud. Ta näeb seda läbipõimunud eluniidijuurte tihnikut, mis tarkuseterani viib. Tema sõnadel on suurem kaal, isegi kui ta ütleb välja täpselt sama tarkuse mis tarkki. Tema teab, mida suured sõnad tõeliselt tähendavad, millele need toetuvad, millest tulenevad. Ja siis polegi need enam tühjad suured sõnad, vaid toekad. Neid ei kanguta paigast kerge tuuleiil või mõõdukam tormgi, sest nende juured on kindlalt kogemuste pinnases. Heitlikud arutluskäigud nende püsivust ei kõiguta, see on juurdunud tarkus. Tarkus, millele saab loota. Tarkus, millest nii kergelt ei loobuta.”

Vaikisime mõlemad pikalt ja veeretasime peas oma arvukaid mõtteterasid, püüdes mõistatada, millised neist on need juurtega ja millised juurteta.
Meie edasine vestlus kestis koidikuni. Märkasime seda alles siis, kui esimesed koidukiired mäetipu tagant meile silma läigatasid.

[---]

”Ma imetlen su mõtete sügavust ja tarkust,” ütlesin ma vaikselt.
”See on nii sellepärast, et mind on õpetanud mu isa,” vastas ta, jäädes silmitsema mäetippu, mille taga kumas koit.
”Juba su silmades peegeldub tarkus ja tundub, et sa näed nii üüratult kaugele.”
”See on nii sellepärast, et neid on valgustanud mu isa.”
”Ja inimesigi vaatad sa teise pilguga.”
”Sest nii vaatab mu isa. Ta on seda õpetanud mullegi.”

[---]

”Miks mulle tundus, et sa oled eksinud? Mida sa teed siin pimedas metsas? Miks sa uitad? Mida otsid?”, ei suutnud ma viimaks oma uudishimu tagasi hoida.
”Ma unustasin, kes on mu isa,” ütles ta ja vaatas oma siiraste silmadega mulle otse silma. ”Aga sina värskendasid mu mälu. Jään sulle tänu võlgu. Sa tuletasid mulle meelde, et tänu isale ma olen see, kes ma olen. Tänu temale ma näen pimedusse mattunud maailmas valgust. Tänu temale ma näen inimestes ilu. Tänu temale ma näen ka inimestes valu. Kuid samuti seda, mis võib selle valu minema kanda. Tänu temale näen ma ka kõige varjatumas südames igatsust hea ja ilusa järele, isegi kui maailma valu oma süngusega on selle peaaegu kustutanud. See on alati seal olemas. Igaühel. Ilma isata ei mõistaks ma armastuse suurust, ustavuse väärtust ja läheduse soojust. Aga ta on mulle seda õpetanud ja näidanud ja tunda andnud. Tänu temale ma mõistan, mis teeb elust elamisväärse.
Mul on aeg minna koju. Kas tuled ka?”

 

(© maigi 29. veebr 2016)

 

Olen põlvili maas

Olen põlvili maas

 
Olen põlvili maas vastu kuumavat mulda
selga ajada sirgu ei ma kuidagi suuda
liig järsku on lõppend lauglev taevane lend
enam jaksu mul pole püsti tõugata end

Tiivad kärbitud karmide ilmade tuules
sõnad kuivanud kurku ja pinnud on huules
ainult maast õhkuv soojus hoiab vere veel hoos
kuid pea see vast lõppeb ja ma lagunen koost
 

(© maigi 19. veebr 2016)

See ei muutu

See ei muutu

 
ma tean, et kui loojuva päikese kiir
lainte pinnal lööb viimaseid helke,
ei ole see hüvastijätuviir,
vaid üks koidiku hapramaid märke

ma tean, et kui sügisel kolletub nurm
ja tuul raagus puuoksi sasib,
ei ole see puude ja põõsaste surm,
vaid saabuva kevade sosin

ma tean, et kui äikeseootuses lind
laulu lõpetab, vaikusse tardub,
ei ole ta tühjaks laulnud end,
vaid kõu temas tekitab hardust

ma tean, et kui kotkas kõrgelt langeb kui kivi
ja vuhinal maa poole lendab,
pole sellega lõppend ta tiibade vihin,
vaid ta peagi taas kõrgusse ründab

ma tean, et kõik tihti pole nii nagu näib,
tean, et elus on palju, mis muutub,
kuid sina, mu südamesse sa jäid,
ja see eluilmas ei muutu
 

(© maigi 31. jaan 2016)

Haavatud tiivaga tiir

Haavatud tiivaga tiir

 
olen haavatud tiivaga tiir,
kuid mu tiirud siiski on tehtud
peatun praegu vaikselt ma siin
kiviklibusel kadajal laiul
jah, sõpru ja sugulasi mul pole,
kuid siiski mul on oma saar
oma saar, mille võitlesin kätte
läbi vere, kui langesid kõrvalt
mul isa ja ema ja velled,
õed kallid ja sõbradki head
olen haavatud tiivaga tiir

olen haavatud tiivaga tiir,
minu võitlused võideldud lõpuks
rahu annab mul mu saareviir
mu pelgupaik mässavas meres
mu kodu, mu kaitse, mu kalju
kõike seda on juba liig palju
liig palju et edasi olla
ja tagasi mõelda, ja olla
ja mõelda, ja olla ja silme ees näha,
mida näha ei tahtnud, kuid siiski,
mis pakutult vastu sai võetud,
ja mõeldud, et ju siis nii peabki

olen haavatud tiivaga tiir ...
 

(© maigi 2011/2016)

Metsatee

Metsatee

 
Pikk pime üksik metsatee
võib külvata meis õudu
ja iga pragin võsa sees
võib nõuda lisajõudu
et kõndida veel samme kaks
et õõvsal teel ei lõppeks jaks
et ränd ei veniks pikemaks
ja koju me kord jõuaks

See kindlamalt jääb rajale
kes valgusvihus läheb
Sa tea, mul pandud kõrvale
nii laternad kui tähed

Vaid tule, annan hulgiti
ma kõik, mis aitaks jõuda
sul sellel teel kord koduni
ükskõik, mis see võiks nõuda
 

(© maigi 18. dets 2015)