ma tean, et kui loojuva päikese kiir
lainte pinnal lööb viimaseid helke,
ei ole see hüvastijätuviir,
vaid üks koidiku hapramaid märke

ma tean, et kui sügisel kolletub nurm
ja tuul raagus puuoksi sasib,
ei ole see puude ja põõsaste surm,
vaid saabuva kevade sosin

ma tean, et kui äikeseootuses lind
laulu lõpetab, vaikusse tardub,
ei ole ta tühjaks laulnud end,
vaid kõu temas tekitab hardust

ma tean, et kui kotkas kõrgelt langeb kui kivi
ja vuhinal maa poole lendab,
pole sellega lõppend ta tiibade vihin,
vaid ta peagi taas kõrgusse ründab

ma tean, et kõik tihti pole nii nagu näib,
tean, et elus on palju, mis muutub,
kuid sina, mu südamesse sa jäid,
ja see eluilmas ei muutu
 

(© maigi 31. jaan 2016)
olen haavatud tiivaga tiir,
kuid mu tiirud siiski on tehtud
peatun praegu vaikselt ma siin
kiviklibusel kadajal laiul
jah, sõpru ja sugulasi mul pole,
kuid siiski mul on oma saar
oma saar, mille võitlesin kätte
läbi vere, kui langesid kõrvalt
mul isa ja ema ja velled,
õed kallid ja sõbradki head
olen haavatud tiivaga tiir

olen haavatud tiivaga tiir,
minu võitlused võideldud lõpuks
rahu annab mul mu saareviir
mu pelgupaik mässavas meres
mu kodu, mu kaitse, mu kalju
kõike seda on juba liig palju
liig palju et edasi olla
ja tagasi mõelda, ja olla
ja mõelda, ja olla ja silme ees näha,
mida näha ei tahtnud, kuid siiski,
mis pakutult vastu sai võetud,
ja mõeldud, et ju siis nii peabki

olen haavatud tiivaga tiir ...
 

(© maigi 2011/2016)
Pikk pime üksik metsatee
võib külvata meis õudu
ja iga pragin võsa sees
võib nõuda lisajõudu
et kõndida veel samme kaks
et õõvsal teel ei lõppeks jaks
et ränd ei veniks pikemaks
ja koju me kord jõuaks

See kindlamalt jääb rajale
kes valgusvihus läheb
Sa tea, mul pandud kõrvale
nii laternad kui tähed

Vaid tule, annan hulgiti
ma kõik, mis aitaks jõuda
sul sellel teel kord koduni
ükskõik, mis see võiks nõuda
 

(© maigi 18. dets 2015)
Lugesin sind nagu raamatut
neelasin aplalt lehekülg lehekülje järel
ning alles viimases peatükis taipasin
et olid kirjutanud selle heebrea keeles
 

(© maigi 27. nov 2015)
Mu ees kumas valendav väli
valge vaikus, üks lumine tee
jääpiikide prõksuvaid hääli
kostus kaugelt üle tardunud vee

Külmakrõbedus ninasse lõikas
põsel härma tõi põhjamaa tuul
jäine maruiil kõrvetas võikalt
lumehelvestest valgeks sai huul

Justkui tantsides laugleval sammul
läks üks tundmatu vaadates maha
üle välja ja kohe ta kannul
täis rohelust oli ta rada

Lumi vihinal taandus ta järelt
võrsed kõrgusse rajasid teed
jääkoor pragises kildudeks kärmelt
kuumust õhkasid auravad veed

Ta möödus ja valendav väli
värve pildus kui suvine aas
kaikus laanelindude hääli
lokkav rohelus kattis kõik maa

pungad praksudes õied lõid lahti
õhku täitis suveöö kargus
ja mul enam polnudki mahti
mõelda, et siin kõik äsja just tardus.
 

(© maigi 16. nov 2015)