Metsatee

Metsatee

 
Pikk pime üksik metsatee
võib külvata meis õudu
ja iga pragin võsa sees
võib nõuda lisajõudu
et kõndida veel samme kaks
et õõvsal teel ei lõppeks jaks
et ränd ei veniks pikemaks
ja koju me kord jõuaks

See kindlamalt jääb rajale
kes valgusvihus läheb
Sa tea, mul pandud kõrvale
nii laternad kui tähed

Vaid tule, annan hulgiti
ma kõik, mis aitaks jõuda
sul sellel teel kord koduni
ükskõik, mis see võiks nõuda
 

(© maigi 18. dets 2015)

Lugesin sind

Lugesin sind

 
Lugesin sind nagu raamatut
neelasin aplalt lehekülg lehekülje järel
ning alles viimases peatükis taipasin
et olid kirjutanud selle heebrea keeles
 

(© maigi 27. nov 2015)

Üle välja

Üle välja

 
Mu ees kumas valendav väli
valge vaikus, üks lumine tee
jääpiikide prõksuvaid hääli
kostus kaugelt üle tardunud vee

Külmakrõbedus ninasse lõikas
põsel härma tõi põhjamaa tuul
jäine maruiil kõrvetas võikalt
lumehelvestest valgeks sai huul

Justkui tantsides laugleval sammul
läks üks tundmatu vaadates maha
üle välja ja kohe ta kannul
täis rohelust oli ta rada

Lumi vihinal taandus ta järelt
võrsed kõrgusse rajasid teed
jääkoor pragises kildudeks kärmelt
kuumust õhkasid auravad veed

Ta möödus ja valendav väli
värve pildus kui suvine aas
kaikus laanelindude hääli
lokkav rohelus kattis kõik maa

pungad praksudes õied lõid lahti
õhku täitis suveöö kargus
ja mul enam polnudki mahti
mõelda, et siin kõik äsja just tardus.
 

(© maigi 16. nov 2015)

Küsisin sõpra

Küsisin sõpra

 
Küsisin isalt sõpra,
kuid ta andis mulle sinu.

Kui oleksin küsinud sind,
ilmselt põlastaksin ma end.
Sest kuidas võiks olla üks inimlaps
niivõrd ülbe ja ennast täis,
et küsida endal'
nii paljut!?
 

(© maigi nov 2015)

Peoga pühitud valu

Peoga pühitud valu

 
Istusin õhtupimedas trepil,
olime jäänud vaid mina ja tema.
Ja ma rääkisin, rääkisin hetkist,
millest vaikida pigem on kena.

Ma rääkisin kaua. Ja tasa
mul pisaraid palgele nõrgus.
Oma pilku ei löönud ta maha,
tema silmades peegeldus õrnus.

Nii me olime. Pilk kinni pilgus,
hingelt pudenes viimnegi taak.
Hirmu asendas süvenev kindlus,
et kunagi korda kõik saab.

Äkki sõnagi kostmata tõmbas
hellalt peoga ta üle mu pale
ja mõte mul peast läbi lendas,
et see ütlus ei saa olla vale,

et valu kui peoga on pühitud.
 

(© maigi 2. nov 2015)