Lugesin sind

Lugesin sind

 
Lugesin sind nagu raamatut
neelasin aplalt lehekülg lehekülje järel
ning alles viimases peatükis taipasin
et olid kirjutanud selle heebrea keeles
 

(© maigi 27. nov 2015)

Üle välja

Üle välja

 
Mu ees kumas valendav väli
valge vaikus, üks lumine tee
jääpiikide prõksuvaid hääli
kostus kaugelt üle tardunud vee

Külmakrõbedus ninasse lõikas
põsel härma tõi põhjamaa tuul
jäine maruiil kõrvetas võikalt
lumehelvestest valgeks sai huul

Justkui tantsides laugleval sammul
läks üks tundmatu vaadates maha
üle välja ja kohe ta kannul
täis rohelust oli ta rada

Lumi vihinal taandus ta järelt
võrsed kõrgusse rajasid teed
jääkoor pragises kildudeks kärmelt
kuumust õhkasid auravad veed

Ta möödus ja valendav väli
värve pildus kui suvine aas
kaikus laanelindude hääli
lokkav rohelus kattis kõik maa

pungad praksudes õied lõid lahti
õhku täitis suveöö kargus
ja mul enam polnudki mahti
mõelda, et siin kõik äsja just tardus.
 

(© maigi 16. nov 2015)

Küsisin sõpra

Küsisin sõpra

 
Küsisin isalt sõpra,
kuid ta andis mulle sinu.

Kui oleksin küsinud sind,
ilmselt põlastaksin ma end.
Sest kuidas võiks olla üks inimlaps
niivõrd ülbe ja ennast täis,
et küsida endal'
nii paljut!?
 

(© maigi nov 2015)

Peoga pühitud valu

Peoga pühitud valu

 
Istusin õhtupimedas trepil,
olime jäänud vaid mina ja tema.
Ja ma rääkisin, rääkisin hetkist,
millest vaikida pigem on kena.

Ma rääkisin kaua. Ja tasa
mul pisaraid palgele nõrgus.
Oma pilku ei löönud ta maha,
tema silmades peegeldus õrnus.

Nii me olime. Pilk kinni pilgus,
hingelt pudenes viimnegi taak.
Hirmu asendas süvenev kindlus,
et kunagi korda kõik saab.

Äkki sõnagi kostmata tõmbas
hellalt peoga ta üle mu pale
ja mõte mul peast läbi lendas,
et see ütlus ei saa olla vale,

et valu kui peoga on pühitud.
 

(© maigi 2. nov 2015)

Igatsus

Igatsus

 
On mõni igatsus
mis justkui tahaks tappa
ja tunde-mõtte voogudesse
põhjalikult matta
mis keerisena käib sult
läbi elu
ja lisab päevadesse
sulnilt magust valu
see iial mõistuselt
ei küsi selgeid märke
vaid igast poolest sõnast
püüab leida tärke
mis tähistaks
taas kordumatut hetke
kus kahe hing on teinud
läbi sama retke
kus peatunud on aeg
ja ruum on kaotand nime
ja kogu ilma täidab
arg äratundmisime
ning siis just sellel hetkel
ma surun kinni lauged
ja loodan kogu hingest
et eal ei jääks me kaugeks
 
(© maigi 07. okt 2015)