Istusin õhtupimedas trepil,
olime jäänud vaid mina ja tema.
Ja ma rääkisin, rääkisin hetkist,
millest vaikida pigem on kena.

Ma rääkisin kaua. Ja tasa
mul pisaraid palgele nõrgus.
Oma pilku ei löönud ta maha,
tema silmades peegeldus õrnus.

Nii me olime. Pilk kinni pilgus,
hingelt pudenes viimnegi taak.
Hirmu asendas süvenev kindlus,
et kunagi korda kõik saab.

Äkki sõnagi kostmata tõmbas
hellalt peoga ta üle mu pale
ja mõte mul peast läbi lendas,
et see ütlus ei saa olla vale,

et valu kui peoga on pühitud.
 

(© maigi 2. nov 2015)
On mõni igatsus
mis justkui tahaks tappa
ja tunde-mõtte voogudesse
põhjalikult matta
mis keerisena käib sult
läbi elu
ja lisab päevadesse
sulnilt magust valu
see iial mõistuselt
ei küsi selgeid märke
vaid igast poolest sõnast
püüab leida tärke
mis tähistaks
taas kordumatut hetke
kus kahe hing on teinud
läbi sama retke
kus peatunud on aeg
ja ruum on kaotand nime
ja kogu ilma täidab
arg äratundmisime
ning siis just sellel hetkel
ma surun kinni lauged
ja loodan kogu hingest
et eal ei jääks me kaugeks
 
(© maigi 07. okt 2015)
Viru raba
 
 
inimene on kui rabasaar
veidi tahumatu ja torkiv
kuid hirmilus vaadata
endast välja minnes
on ta omadega rabas
rappa aga tasubki
üksnes omadega minna
võõras raba ilu ei mõista
võõras raba valu ei mõista
võõrale on virvatulede helk
kui ähvardav surmalõks
ja rabapüü huik
kui õudusttekitav uksekägin
rabast tuleb põgeneda!
omadele jääb aga rabaskäigust
südantsoojendav mälestus
mälestus õrnast hommikusest uduvinest
rohukõrtel helklevaist kastepiiskadest
värskuse meelierutavast lõhnast
päikese hapratest kiirtest
mis rabamändide okste vahel
lustlikke valguspilte loovad
ja raba kordumatust värviilust
mis igal kohtumisel on uus
inimene on kui rabasaar
raba tuleb hoida!

 
(© maigi 04. okt 2015)
Alarm Clock
© obpia30 | pixabay.com
 
 
olen kui võtmega keeratav kell
 mind on lihtne üles kruttida
ja siis ma plärisen
täpselt nii kaua kui vaja
 
(© maigi 25. sept 2015)
Kuuvalgus läbi toomepuu võra
läbi raagus ja elutu toomepuu võra
heidab vargsi varje mu jalgade ette
joonistab teravaid keerduvaid ristlevaid varje
varje mis endas on peitnud kui vaikiva karje
terava hüüdva ja rahutu hääle
nagu mina, nagu mina saaks midagi teha
et raagus oksad nii raagus ei olekski
nagu mina, nagu mina saaks midagi teha
et räämas võra nii laastatud polekski
pruntis huultega mossitav kuu
miks kriipsid etteheitvaid varje mu jalgade ette
nagu mina saaks midagi teha

kui mul oleks võim siin midagi muuta
siis rukkililli ja moone
kasvaks iga rüüstatud heinamaa peal
ja linnud kisendaks kasvõi hääled ära
pöörasest rõõmust et tulnud on kevad
ja puud oleks täis lopsakaid lehti
nii et lehte lehe kõrvale rohkem ei mahukski
ja meri loksutaks laineid torrõ-troonil ümades
nii et kalad unustaks ussid ja konksud
ning läheks kalameestega külajuttu puhuma
ja kajakate kisa lainete kohal
ei kõlaks kui ehmatuskarje
mis läbi haudvaikse öö kriiskava päästikuna
paneb südamed võpatama
vaid oleks võrreldav ööbiku hõiske või lõo lõõriga

küll linnud teaks milleks hõisata
miks pöördesse minna tärkavast rohuliblest
ja mitte mõelda - ääh, kevad kevad käes -
selge märk, et varsti on sügis...

kui mul, kui mul oleks võim siin midagi muuta
siis ma muudaks
 

(© maigi 29. märts 2011)