Minek

Tuscan Roads
© maigi | Dreamstime
 
 

Minek

 
sa säravas valguses vidutad silmi
on valgus nii hele, et haigetki teeb
ülal taevas on sõudmas valevaid pilvi
su ees laotub kaugusse kutsuvalt tee
 
 
(© maigi 23. juuni 2005)

Jäljed

Wintry forest
© maigi | Dreamstime
 
 

Jäljed

 
Oled astunud sammu
ja siis kaks
ja siis peatund,
siis veidi aega oled koha peal tammund,
siis läinud nii sirgelt
nii joont mööda, veatult...
et näib, justkui teed oleks
pimesi teadnud.

Kord su jälgi näen liival –
mõned sammud on kerged,
mõned mõõdetud, sügavad,
rasked, kuid selged,
mõned tipitud kiirelt,
justkui rutt oleks lahti,
mõned astutud hilju, nagu salamahti...

Mõned jäljed on rohus,
mõned mullal ja samblal,
mõnest jäljest on näha –
sul on miskit olnd kanda.

Mõnes jäljes on lusti
ja tantsu ja tralli,
ja mõned on käinud vist uperpalli...

Oled vahel teind kaare,
vahel luusinud ringi,
vahel läinud, kuid siis pöörand
kanna pealt ringi…

Ja mõnikord oled sa pikalt ja kaua
kõndind otse ja sirgelt
kui rööparaual.

Vahel su sammude kõrval
on jalajälgede meri,
ja vahel pole keegi käind samu teepervi.

Vahel kõikudes ekselnd su sammud tee servalt,
kuid siis jälle näengi neid taas teiste kõrval.

Ja mõnikord täpselt ses samas rütmis
ühed teised jäljed su kõrval on püsind...

Ja siis jälle üksi,
siis teistega koos,
läbi lume ja pori ja lehtede, soo.

Ma näen sinu jälgi,
näen, et oled ja lähed.
Näen sihti –
mis suunas minagi lähen.

Ja ükskord me oleme kohal!
 
 
(© maigi 2004)

Jäänud on vaid liiv

Jäänud on vaid liiv

 
Vaikselt lained laksuvad randa,
liiv laulab tasa mu kandade all.
Veemärga liiva ei taha ma kanda
taskuis, peopesal, südame all.
Vettinud liiva nii raske on kanda,
märjaks saand nutust, mis nutmata jäi.
Veemärja liiva kõik ära võiks anda.
Oleksin võinud. Kuid mulle see jäi.
Kuivanud liiv oleks pudenend tuulde,
lennand ja matnud Su jälgederea.
Peotäisi, peotäisi loopinuks tuulde
ma vaikides, tundes – nii minema peab.
Või minema pead, või pean mina –
kes taipaks?
Liiv rõhub raskelt mu südame peal.
Mälestusliiv Sinust jäänud. Nüüd aitab!
Liivaselt rannalt ma lahkuma pean.
 

(© maigi 26. nov. 2002)

Tabamata hääl

Tabamata hääl

 

Mingi tabamata hääl
hüüab mind taas,
kutsub sinna,
kus on haljamad väljad,
õitsvamad metsad,
pilvitum taevas,
kaunimad inimesed,
hoolivamad pilgud.

Mingi tabamata hääl
hüüab mind
üha veenvamalt ja veenvamalt,
ühe tungivamalt ja tungivamalt,
kinnitades, et see, mida ta pakub,
on tõepoolest tõesti tõsi …

Mingi tabamata hääl
hüüab mind
ja minul kustub tasapisi mälust
kodumetsa ilu,
vihmasadude värskus
ja päiksepaiste soojus,
ümberseisjate sõbralikud sõnad
ja toetavad käed
ning Sinu, mu sõber,
hell puudutus mu õlale
ja mõistev pilk,
kui kõik tundub halvasti.

Oh, kuidas küll värskendada mälu?! …
 

(© maigi 18. juuni 2000)

See aeg

See aeg

 
See aeg sai otsa.
Kukkus kildudeks maha.
Ja laasitud metsa
ma enam joota ei taha.
Räsit’ tüvede vahel
vinge tuul ulub ringi.
Ajakildude vahelt
silma päiksekiir plingib.
 

(© maigi 8. dets 1997)