Kuuvalgus läbi toomepuu võra
läbi raagus ja elutu toomepuu võra
heidab vargsi varje mu jalgade ette
joonistab teravaid keerduvaid ristlevaid varje
varje mis endas on peitnud kui vaikiva karje
terava hüüdva ja rahutu hääle
nagu mina, nagu mina saaks midagi teha
et raagus oksad nii raagus ei olekski
nagu mina, nagu mina saaks midagi teha
et räämas võra nii laastatud polekski
pruntis huultega mossitav kuu
miks kriipsid etteheitvaid varje mu jalgade ette
nagu mina saaks midagi teha

kui mul oleks võim siin midagi muuta
siis rukkililli ja moone
kasvaks iga rüüstatud heinamaa peal
ja linnud kisendaks kasvõi hääled ära
pöörasest rõõmust et tulnud on kevad
ja puud oleks täis lopsakaid lehti
nii et lehte lehe kõrvale rohkem ei mahukski
ja meri loksutaks laineid torrõ-troonil ümades
nii et kalad unustaks ussid ja konksud
ning läheks kalameestega külajuttu puhuma
ja kajakate kisa lainete kohal
ei kõlaks kui ehmatuskarje
mis läbi haudvaikse öö kriiskava päästikuna
paneb südamed võpatama
vaid oleks võrreldav ööbiku hõiske või lõo lõõriga

küll linnud teaks milleks hõisata
miks pöördesse minna tärkavast rohuliblest
ja mitte mõelda - ääh, kevad kevad käes -
selge märk, et varsti on sügis...

kui mul, kui mul oleks võim siin midagi muuta
siis ma muudaks
 

(© maigi 29. märts 2011)
Sinu eest ma varjun,
kinni löön kõik uksed.
Siis end tühjaks karjun,
pühin huultelt nuuksed.

Pühin silmist pisarad,
ette võtan maski.
Maski taga mugavalt
tönnin, siis kui tahtmist.
 

(© maigi 29. märts 2011)
Waterdrops
© maigi | Dreamstime
 
 
Ma näen, kuidas Sa oma hea kindla käega
lööd mänglevalt puhtaks sünge sombuse taeva
Sa hajutad pilved, puhud eemale sudu
ja kasteselt aasalt lased kerkida udul

Näen vikerkaarte ja värvide pidu
kui maa kümbleb mõnuga päikesevihus
Vihub tantsida viimnegi putukapõnn
Tundub, maad justkui katmas on kihina õnn

Ja mina, ma seisan, jalad aomärjas rohus
tunnen rõõmuhõisete peegeldust õhus
Ses sära- ja päikesesillerduslummas
võimas ood Sulle kõlab... jään kuulama tummalt

Laulvad sosinal lehed ja praksuvad pungad
laulab tirts, löövad takti tal kelmikalt tundlad
Laulab minugi süda... võiksin seista nii tunde
Su valguse paistel on hea, kindel tunne!
 
 
(© maigi august 2008)
Tuscan Roads
© maigi | Dreamstime
 
 
sa säravas valguses vidutad silmi
on valgus nii hele, et haigetki teeb
ülal taevas on sõudmas valevaid pilvi
su ees laotub kaugusse kutsuvalt tee
 
 
(© maigi 23. juuni 2005)
Wintry forest
© maigi | Dreamstime
 
 
Oled astunud sammu
ja siis kaks
ja siis peatund,
siis veidi aega oled koha peal tammund,
siis läinud nii sirgelt
nii joont mööda, veatult...
et näib, justkui teed oleks
pimesi teadnud.

Kord su jälgi näen liival –
mõned sammud on kerged,
mõned mõõdetud, sügavad,
rasked, kuid selged,
mõned tipitud kiirelt,
justkui rutt oleks lahti,
mõned astutud hilju, nagu salamahti...

Mõned jäljed on rohus,
mõned mullal ja samblal,
mõnest jäljest on näha –
sul on miskit olnd kanda.

Mõnes jäljes on lusti
ja tantsu ja tralli,
ja mõned on käinud vist uperpalli...

Oled vahel teind kaare,
vahel luusinud ringi,
vahel läinud, kuid siis pöörand
kanna pealt ringi…

Ja mõnikord oled sa pikalt ja kaua
kõndind otse ja sirgelt
kui rööparaual.

Vahel su sammude kõrval
on jalajälgede meri,
ja vahel pole keegi käind samu teepervi.

Vahel kõikudes ekselnd su sammud tee servalt,
kuid siis jälle näengi neid taas teiste kõrval.

Ja mõnikord täpselt ses samas rütmis
ühed teised jäljed su kõrval on püsind...

Ja siis jälle üksi,
siis teistega koos,
läbi lume ja pori ja lehtede, soo.

Ma näen sinu jälgi,
näen, et oled ja lähed.
Näen sihti –
mis suunas minagi lähen.

Ja ükskord me oleme kohal!
 
 
(© maigi 2004)