Lonely pine tree
© maigi | Dreamstime
 
 
Mis sest, et Su meri on jääs.
Läbi jää kuulen lainete müha.
Mis sest, et tunned – elu kaob käest.
Ta on siiski nii võimas ja püha.

Pole igavaseks jään’d ükski talv,
pole igavesti sadanud lumi.
Kuigi tardub kõik jääkoore all…
Peale talve tuleb ikkagi suvi!
 
 
(© maigi 1997)

dreamstime_1812877
© Photographer: Yakobchuk | Agency: Dreamstime.com

 

Võib tormiilmal olla ka oma võlu
võid imetleda sa välgujoont
kuid elutorme ei inimlaps talu
kui välgunool tabab hellemat poolt

On võimas tunne, kui meri ründab kallast
kui vahupritsmeid lendab üle su pea
kuid vabaks muremõttevoogude vallast
sa saada püüad, ent kuidas? Ei tea ...

Kas läbi vihma suudad näha sa päikest?
Kas näed sa selginemas taevakaart?
Võib ime sündida sest päikese läikest -
näed taevas laotumas vikerkaart!

Võib vahel pilves olla siniseimgi taevas
võib raju raputada võimsat tammepuud
ja nina mullast pistes roos võib näha vaeva
võib kotkas väsida kui lendab vastutuult

Kas läbi vihma suudad näha sa päikest?
Kas näed sa selginemas taevakaart?
Võib ime sündida sest päikese läikest -
näed taevas laotumas vikerkaart!

Toob päikse välja su pilk, kas sa tead?!
Taas saan ma jõudu, kui su häält kuulen ma
tean vastu sama tuult ka sina seisma pead
tean, samu torme kannad enda sees sa ...

See hetk, kui meie sarnasust tajun
toob mulle teadmise, mis ootab mind ees -
et elupaat mul merelaintesse ei vaju!
Mul kõrvus kumisevad sõnad need:

Kas läbi vihma suudad näha sa päikest?
Kas näed sa selginemas taevakaart?
Võib ime sündida sest päikese läikest -
näed taevas laotumas vikerkaart!


(© maigi 1997)

Iga lõpp on millegi algus.
Üha suuremaks sirgume me,
saame targemaks, suureneb julgus
teha algusi, ikka ja veel.

Teha algusi, suuri ja väikseid.
Lasta lõppeda millelgi muul.
Hoida eluratsude päitseid
üha kindlamalt, vilehüüd suul.

See, mis lõppen’d, jääb taha. Las jääda!
Me pilk suunat’ sellel, mis ees!
Me ootame tulevat päeva
ja naudime seda, mis käes.
 

(© maigi 8. dets 1997)
Ma kirjutan siis, kui on valus:
kannab paber mu hinge saasta,
kui tajun, olen elul ma jalus
ja tundemöll hinge mul laastab.
 
Ma kirjutan siis, kui sees võitlust
kaine mõistlikkus tormiga peab,
kui keset kõige hullemat heitlust
ma väljast tundun „nii tore ja hea“.
 
Ma kirjutan siis. Aga Sina
mu sõjast ei midagi tea.
Oled andnud mul püssi ja tina
enda teadmata. Kuid … see on hea!
 
Läbi lastud mu tunnetesopid:
räämas maastik ja murdunud puud.
Saabund vaikus … ja tee äärest nopin
ma mälestuskillu. Ei muud …
 
Ükskord kirjutan siis, kui hing laulab.
Sees kõik tärkab ja õitsele lööb.
Seni vaikin ma. Vaikin kaua.
Ja siis kirjutan – kui pikne lööb.
 

(© maigi 8. dets 1997)
Haugu, haugu elu vastu,
näita hambaid, urise!
Ega elu hakka vastu –
LÄHEB ja ei nurise …
 

(© maigi 19. sept 1997)