Ma kirjutan siis, kui ...

Ma kirjutan siis, kui ...

 

Ma kirjutan siis, kui on valus:
kannab paber mu hinge saasta,
kui tajun, olen elul ma jalus
ja tundemöll hinge mul laastab.

Ma kirjutan siis, kui sees võitlust
kaine mõistlikkus tormiga peab,
kui keset kõige hullemat heitlust
ma väljast tundun „nii tore ja hea“.

Ma kirjutan siis. Aga Sina
mu sõjast ei midagi tea.
Oled andnud mul püssi ja tina
enda teadmata. Kuid … see on hea!

Läbi lastud mu tunnetesopid:
räämas maastik ja murdunud puud.
Saabund vaikus … ja tee äärest nopin
ma mälestuskillu. Ei muud …

Ükskord kirjutan siis, kui hing laulab.
Sees kõik tärkab ja õitsele lööb.
Seni vaikin ma. Vaikin kaua.
Ja siis kirjutan – kui pikne lööb.
 

(© maigi 8. dets 1997)

Haugu, haugu

Haugu, haugu

 
Haugu, haugu elu vastu,
näita hambaid, urise!
Ega elu hakka vastu –
LÄHEB ja ei nurise …
 

(© maigi 19. sept 1997)

Mine!

Mine!

 

Peo avan, teen ahelad lahti …
Kiirgav avarus laiub Su ees.
Ma enam ei pea Sulle vahti.
On Sul avatud minekutee …

Olen kaua ma hoidnud Sul kütkeid.
Liig kaua … Kuid nüüd mõistan ma,
et piirata vabade kotkaste retkeid
liig jõhker on – julm olen ma …

Lenda vabana, kotkapoeg, lenda!
On vägev Su tiibade tõmme …
Lenda! Ületa raskused, enda!
Tunne priiusest joobunult õnne!

Ma vallandan kütked, nüüd mine!
On Sul valida minekusuund …
Lenda kõrgelt üle pilvedevine!
Lenda! Mine! Tunne tiibadel tuult!

Imetlen Su lendu …
 

(© maigi 19. sept 1997)

Mu mõtted

Mu mõtted

 
Mu mõtted käivad omi teid
ja mina omi astun.
Kui vahest tee viib kokku meid,
siis läeme kiirelt lahku.
Sest mille pärast kumbki meist
peaks ärritama teineteist?!
 

(© maigi 1995)

Lahknev meel ja lahknev tee

Lahknev meel ja

lahknev tee

 

Kuis nii valusalt tabada võis
mind tõe helendav valgus?
Ka Sulle ju teada oli tee tõik,
et me ühisel teel oli algus.

Me ühisel teel oli algus
ja lõppu ei näinud mu silm.
Ja ühiste aegade, mõtete valgus
näis siduvat mind ja ka Sind.

Võib Sulle näida ka praegugi nii,
et ühendav mõte meid seob.
Kuid minu uksel Su juurde on riiv
ja tungivalt lahknevad on meie teod.

Ja tungivalt lahku minevad mõtted
on Sinul ja minul ja temal.
Ja kui üksindusse ma püstipäi tõtlen,
siis mõtlen ma – milleks ma elan?!

Näib kaduvat kõik, mis on olnud,
näib kaduvat kõik, mis seob meid.
Ja tundubki, ühist meis midagi polnud,
me peamegi käima lahknevaid teid.

Ja tundub, et mina just minema pean.
Läheb tema, on teine Sul jalus.
Seda nähes siis jälle pean vaevama pead:
„Miks on mul nüüd jällegi valus?!“

Seda korduvat piina ei suuda ma kanda.
Ei tahagi, liiga on saanud …
Ja enam ei tahagi … tahagi anda
Sul seda, mida Sa pole palund.

Ei taha Sul anda ma ennast,
oma mõtteid ja tundeid ja soove.
Sest vaatad Sa mind kui kulunud kinnast,
mis kõlbab vaid siis, kui muud pole …
 

(© maigi 1994)