Lehelind läinud ja vihm tilgub alla
sombune sügis taas pisaraid kallab
Lopsakas rohelus kadumas puult
igatsusviisikest vilistab tuul
 
 
(© maigi 29. september 2016)
On hetki, mis lennates lähevad mööda
ja minekut neil sul ei seleta silm.
Möödub päev päeva järel vaid argise tööga
ja teiseks ei muutu kuidagi ilm.

Kuid hetked, mis peatavad tiksuva kella,
kus tardub see aeg, mis ei unune eal,
need hingedes loovad igipõlise silla,
millel käia on alati lõpmata hea.

Ja siis kui su elu teeb pööraseid ringe
ja tormides maad vastu surutud hing,
seistes sillal ei tundugi raju nii vinge,
sest su jalge all murdumatu on pind.

Surun jalad ma vastu hingedesilda,
ja käed sõlmin tugipuu postide pealt.
See sild annab kindlust ja kandepinda.
Ei eales, ei ealeski lahku ma sealt.
 
 
(© maigi 22. september 2016)
Ma sulajäässe valan oma tunded
jää kirbes külmuses siis tardub kõik
ma tunnen kuidas suigutab mind unne
jää jäine hingus - sel on minu üle võit

kõik jäätub, valge koorik katab paika
kus kuumalt kõrgele lõi tulihiilges loit
kõik valges rahus tardub, ei mind aita
et sulajää sees meenutab end koit

mu südamesse armutuna tungib
piik piigi järel külma hingav talv
ja hing, mis varem oli elu tulvil
vaid vahel virgub, kuid ka see on harv

mu hingepeeglitest on saanud mosaiigid
jäälilledeks neil tardub silmavett
on lumme jäätund ilmetud intriigid
ma ootama jään taas kord kevadet
 
 
(© maigi 17. august 2016)
Hoian peod ümber hapraima leegi.
See kuumalt võbeleb, tuksleb mu peos.
Hoian pingsalt, ma muud vist ei teegi,
et ei eluga katkeks mul seos.

Miks sa ohkad, mu kallis? Su huuled
ohet puhuvad, kui draakon tuld.
Ära puhu! Sa näed ju, kuis tuuled
tapvad leeki, mis helkleb kui kuld.

Hoian kullana läiklevat leeki
su eest varjul ja mõtteisse seon
ennast hoidma ja kaitsma ta helki...
Kuid sa ohkad ja mul väsivad peod.
 
 
(© maigi 25. juuli 2016)
Kas see on surm,
kui hommikused koidukiired ei too naeratust näole?
Kas see on surm,
kui värske kohvi lõhn ei pane sügavamalt hinge tõmbama?
Kas see on surm,
kui lõokese lõõritus ei pane südant kaasa laulma?
Kas see on surm,
kui mere vaikne kohin ei maali meeltesse rahustavaid kujutluspilte?
Kas see on surm,
kui sõbralik puudutus õlale käib hingest läbi kui piitsalöök?
Kas see on surm,
kui sõna ’olematus’ kõlab sama kutsuvalt kui ’olemine’?
Kui see on nii,
siis ma olen surnud.
 
 
(© maigi 16. juuli 2016)