Kas see on surm

Kas see on surm

 

Kas see on surm,
kui hommikused koidukiired ei too naeratust näole?
Kas see on surm,
kui värske kohvi lõhn ei pane sügavamalt hinge tõmbama?
Kas see on surm,
kui lõokese lõõritus ei pane südant kaasa laulma?
Kas see on surm,
kui mere vaikne kohin ei maali meeltesse rahustavaid kujutluspilte?
Kas see on surm,
kui sõbralik puudutus õlale käib hingest läbi kui piitsalöök?
Kas see on surm,
kui sõna ’olematus’ kõlab sama kutsuvalt kui ’olemine’?
Kui see on nii,
siis ma olen surnud.
 
 
(© maigi 16. juuli 2016)

Tõstan jala su teele

Tõstan jala su teele
(Jehoova kutse oma teenijale)


Tõstan tasa ma jala su teele,
mu pilk uitab pelglikult ringi,
kas olen mina sul meeles
või kannan ma võõraste kingi?

Mu südames lõõmamas tuli
ja peod on täis armastusande.
Ma selleks ju siia kord tulin,
et kinkida südant ja vande,

et seni, kui veri mus voolab
ja südamelöögid ei lakka,
tahan valada sõnu ma hoolsalt
sinu tarkuseterade vakka.

Nii ma seisin su ees, põues ootus,
voolas lõpmatult lõpmatult aeg.
Ei ma teadnud, kas on see vaid lootus,
mille surmast saab hingele vaev.

Järsku puudutust õrna ma tundsin,
seal sa seisid, käed embuseks valla:
”Sind ma ootasin. Ootasin just sind,
et ühine teekond meil algaks.”
 
 
(© maigi 1. juuni 2016, 
parimale inimesele, keda tean)

Südamest mureneb kilde

 Südamest mureneb kilde

 

Ja südamest mureneb, pureneb kilde
kukub tükk tüki haaval
kui krohv seina pealt
Ma teen juba ammu kui eksleja ringe
jäävad hinge vaid haavad
mis ei armistu eal
 
 
(© maigi 27. mai 2016)

Sa sule silmad

Sa sule silmad

 
Sa sule silmad
las öövaikus haarab
sind oma siidjasse rüppe
las õhkõrnal kombel
su sasipead paitab
ja vaigistab ärevad mõtted
las hinge poeb rahu
ja unenäo tiivul
kaob kaugusse argine hallus
ja maailm su ümber
jääb tarduma viivuks
et koidust saaks tõusta
uus algus
 

(© maigi 21. aprill 2016)

Täna öösel nägin und

Täna öösel nägin und
(Katkend kirjutamata loost ...)

Täna öösel nägin und. See pole enamiku inimeste puhul muidugi mingi sündmus. Aga mulle see on, sest ma pole und näinud ligi 20 aastat. Või vähemalt ma ei mäleta, et oleks.

Me istusime teine teisel pool lauda, valitses õdus atmosfäär. Tundus, et käimas on mõnus vestlus. Ma küsisin su käest midagi ja jäin vastust ootama. Sa vaatasid mulle pikalt otsa. Siis ütlesid: "Oota", võtsid pastaka ning hakkasid kirjutama...

 

(© maigi 11. märts 2016)