TED Talks :: Ze Frank: oled sa inimene?

Oled sa kunagi mõtisklenud selle üle, kas sa oled inimene? Ze Frank pakub välja hulga küsimusi, mis peaks aitama sellele vastata. Lõdvestu ja mõtle kaasa. Alustagem ...

 

 
 
 

Ze Frank: oled sa inimene?


(Muusika) See on inimlikkuse test. Test selleks, et näha, kas sa oled inimene.
Palun tõsta käsi, kui miski käib ka sinu kohta. Kas oleme kokku leppinud? Hästi. Siis alustagem.
Oled sa kunagi, tükk aega pärast lapsepõlve, söönud ära kolli? (Naer) Kõik on korras. Siin on turvaline.
Oled sa kunagi teinud vaikset ja veidrat häält, kui sulle meenus midagi piinlikku?
Oled sa kunagi meelega alustanud teksti väikse tähega, et väljendada kurbust või pettumust? (Naer) Okei.
Oled sa kunagi lõpetanud sõnumi sõnaga "punkt", et väljendada viha? Okei. Punkt.
Oled sa kunagi naernud või naeratanud, kui keegi ütles sulle midagi inetut ja siis mõelnud terve päev, miks sa nii reageerisid? Jah.
Oled sa kunagi jõudnud tuhat korda ära kaotada oma lennupileti ajal, mil kõndisid check-in-ist väravasse? Jah.
Kas sa oled kunagi pannud jalga teksad ning alles palju hiljem taibanud, et püksisääres on üleliigne sokk. (Naer) Hästi.
Oled sa kunagi proovinud kellegi parooli ära arvata nii mitu korda, et oled lukustanud tema konto? Mmm.
On sul kunagi olnud häiriv tunne, et ühel päeval avastatakse, et oled petis? Jah. Siin on turvaline.
Oled sa kunagi lootnud, et sinus on peidus mingi loomulik anne, mida sa pole lihtsalt veel avastanud? Mmm.
Oled sa kunagi päris elus midagi katki teinud ning avastanud end siis tagasivõtu nuppu otsimas?
Oled sa kunagi ajutiselt oma TED-i kaardi ära kaotanud ja hakanud siis ette kujutama, milline võiks 3-päevane puhkus Vancouveris välja näha?
Oled sa kunagi imestanud, kuidas keegi väga tavaline järsku nii ilus tundub?
Oled sa kunagi kellelegi sõnumit saates idiootliku naeratusega oma telefoni vaadanud? Oled sa kunagi seejärel sellele inimesele kirjutanud, et vaatad idiootliku naeratusega oma telefoni?
Oled sa kunagi tundnud kiusatust heita pilku kellegi teise telefoni ning siis sellele kiusatusele järele andnud?
Oled sa kunagi iseendaga vestelnud ning siis avastanud, et su vestluskaaslane on ikka täielik tolvan?
(Naer)
On su telefonil kunagi aku keset vaidlust tühjaks saanud, nii et on jäänud tunne, nagu oleks telefon teid mõlemat maha jätnud?
Oled sa kunagi mõelnud, et seda teievahelist probleemi lahendada on mõttetu, sest see peaks olema palju lihtsam või see peaks juhtuma loomulikult? Oled sa kunagi avastanud, et on üldse väga vähe asju, mis juhtuvad loomulikult?
Oled sa kunagi ärganud täielikus õndsuses ning siis on meenunud sulle kohutav tõde, et keegi on su maha jätnud?
Oled sa kunagi kaotanud võime kujutleda tulevikku inimeseta, keda su elus enam ei ole? Oled sa kunagi mõelnud selle minevikusündmuse peale kurva naeratusega ning teadmisega, et nagunii tuleb see, mis tuleb?
Õnnitlused. Te olete testi läbinud. Te olete kõik inimesed.
(Aplaus)

TED-Ed :: James Earle: Michelangelo Taaveti skulptuur mitme eri nurga alt

Tavaliselt me naudime kunsti muuseumides, kus kunstiteosed on välja rebitud oma algupärasest kontekstist ning steriilne keskkond võib jätta väära pildi teose tormilisest ajaloost. Võtkem näiteks Michelangelo Taaveti skulptuur, mis algselt valmistati religioonisümboliks, võeti kasutusele poliitilise kujundina ja hiljem omandas esteetilise ilu ikooni staatuse. James Earle saadab meid ringkäigul läbi skulptuuri ajaloo ning näitab, milliseid tähenduskihte sellele kunstiteosele aja jooksul ladestus.

 

 

 

James Earle: Michelangelo Taaveti skulptuur mitme eri nurga alt


Kui mõtleme klassikalistele teostele, kujutleme neid tavaliselt muuseumis. Kuid me unustame tihti, et suurem osa kunstist pole loodud muuseumi jaoks. Mis juhtub kunstiteosega, kui see võetakse välja oma algsest kontekstist?

Vaatame näiteks Michelangelo Taaveti skulptuuri, mis kujutab poisiohtu kangelast, kes hukkas hiiglase Koljati, ja seda üksnes oma vapruse ning lingu abil. Kui Michelangelo alustas tööd puhta valge marmorikamakaga, et anda edasi seda kuulsat piiblilugu, oli Firenze linnajuhtidel plaanis paigutada valmiv teos oma uhke katedraali otsa. See viiemeetrine kuju oleks olnud kõikjalt hästi näha. Lisaks oleks selle paigutamine üheteistkümne teise kõrgustes asuva Vana Testamendi tegelase kõrvale olnud religiooni seisukohalt tähendusrikas, sundides vaatajaid oma pilke aupaklikult taeva poole pöörama.

Kui Michelangelo 1504. aastal teose valmis sai, oli teiste skulptuuride valmistamise plaan aga luhtunud ning linn oli taibanud, et nii suure kuju tõstmine katusele osutub keerulisemaks, kui nad oskasid arvata. Pealegi oli skulptuur nii detailne ja realistlik - tukslevatest veenidest Taaveti käel, otsustava ilmeni tema näos, - et oli kahju peita see vaatajatest nii kaugele.

Poliitikute ja kunstnike nõukogu kogunes, et otsida skulptuurile uus asukoht. Lõpuks otsustati paigutada see väljakule Sinjoriia palee ette, kus asus raekoda ja uue vabariikliku valitsuse peakontor. Uus asukoht andis skulptuurile uue tähenduse. Medicite perekond, kes oli linna mitu põlvkonda valitsenud, kontrollides pangandust, oli hiljuti linnast pagendatud ning Firenze tundis end nüüd vaba linnana, keda ümbritsesid igast küljest rikkad ja võimsad rivaalid. Taavet, saades kangelasliku vastupanu sümboliks, paigutati oma läbitungiva pilguga, mis väljendast nüüdsest hoiatust, vaatama Rooma poole, mis oli koduks kardinal Giovanni de Medicile. Kuigi skulptuur ise jäi muutumatuks, muutis selle asukoht peaaegu täielikult selle tähendust, reliogioossest tähendusest poliitiliseni.

Ehkki Taaveti kuju koopia asub endiselt Palazzol, viidi originaal 1873. aastal Galleria dell'Accademiasse, kus see asub tänaseni. Korralikus, vaikses muuseumikeskkonnas, paljude Michelangelo poolikuks jäänud tööde kõrval, langevad need religioossed ja poliitilised tõlgendused ära, jättes ruumi mõtisklusteks üksnes Michelangelo kunstiliste ja tehniliste oskuste üle. Kuid ka siin võib tähelepanelik vaatleja märgata, et Taaveti pea ja käed paistavad ebaproportsionaalselt suurtena, meenutades, et need loodi alt vaatamiseks.

Seega, kontekst mitte üksnes ei muuda teose tähendust ja tõlgendusi läbi aegade, vaid võib mõnikord aidata näha selle ajalugu uuel ootamatul moel.

 

TED-Ed :: James Earle: madonna moonutamine keskaegses kunstis

Kui Rooma oli hävitatud, muutusid inimesed füüsilise ilu väärtustamise suhtes ettevaatlikuks. Kristluse levides hakkasid roomlased keskenduma rohkem vooruste metafüüsilisele ilule ning kunst järgis seda suundumust. James Earle arutleb, millist mõju avaldas see keskaegsetele madonnat kujutavatele maalidele.

 

 

 

James Earle: madonna moonutamine keskaegses kunstis


Kas oled näinud keskaja pilti Jeesuslapsest istumas või seismas ema süles ja imestanud, miks on Maarja nii suur? Cimabue maal troonil istuvast madonnast inglitega või Duccio altarimaal näivad samuti proportsioonist väljas olevat. Kui Maarja tõuseks püsti, oleksid inglid pildil tema sääreluu pikkused ja ülakeha oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes ta jaladega. Ehk arvasid, et kunstnik ei osanud realistlikult maalida või puudus tal perspektiivitaju. Kuid see pole kogu tõde.

Et seda mõista, mingem tagasi 5. sajandi lõppu, mil Rooma linna ründasid goodid. Rooma ehitati marmorist ja see pidi kestma igavesti. Palju aastaid sümboliseeris see inimühiskonna tippsaavutusi, seega selle häving tekitas suure tühiku. Teoloogid, kes jutlustasid vaimsest maailmast, võitsid kuulajaid, kui Rooma langes, ja kristlus hakkas täitma impeeriumi jäetud tühikut. Rooma füüsilise ilu asemele pakkus kristlus vooruste metafüüsilist ilu ja igavest taevariiki, mida pole võimalik hävitada nagu Roomat.

Peale Rooma langemist pöörasid keskaja teoloogid selja füüsilisele ilule, eelistades sisemist ilu. Nad väitsid, et füüsiline maailm on ajutine, kuid voorused ja religioon igavesed. Ilusad esemed võivad ekslikult juhtida asjade kultuseni, mitte headuse väärtustamiseni.

Kui 6. sajandi munk Püha Benedictus oli jäänud mõtisklema kaunist naisest, heitis ta end okastihnikusse ning võitis piinade kaudu tagasi keskendumise vaimsele ilule. Ta kartis, et iha ilusa naise vastu takistab tal igatseda Jumala armastust. Sedamööda, kuidas Euroopa ühiskond eemaldus impeeriumidest religiooni poole, muutusid kloostrid teadmiste alalhoidjaiks, mis tähendas, et raamatuid, mis ülistasid füüsilisi naudinguid, ei kopeeritud ega kaitstud. Ilma kaitseta langesid need ohvriks loodusjõududele: tulele, veele või närilistele. Ja ilma munkade ümberkirjutusteta kadusid need tekstid ja ideed, mida need kandsid, Lääne-Euroopast ning asendati Püha Benedictuse ja teiste teostega, mis toob meid tagasi Jeesuse ja Maarja kujutamise juurde.

Kuna kristlus eitas nii palavikuliselt füüsilist ilu, vältisid keskaja kunstnikud teadlikult esteetiliselt meeldivaid vorme. Alguses piirdusid kaunistused kirikutes või paleedes geomeetriliste mustritega, mis olid meeldivad tekitama sealjuures patuseid mõtteid füüsilisest naudingust. Keskaja edenes muutus Jeesuse ja Maarja kujutamine aktsepteeritavaks, kuid kunstnikud nägid vaeva, et katta Maarjat ja anda talle ebaproportsionaalselt suured jalad hiiglaslike sääreluudega. Kestma jäi hirm, et ilusad pildid Maarjast panevad vaatajaid armastama pilti või Maarja füüsilist kuju, mitte voorust, mida ta kehastab.

Ehkki on tore mõelda, et me suudame maalida realistlikumalt kui Cimabue või Duccio, ei tohiks siiski unustada, et nende eesmärk oli teine, kui nad pintsli haarasid.