Sir Ken Robinson esitab lõbusa, kuid samas liigutava selgituse selle kohta, miks on vaja haridussüsteemi, mis loomingulisust alavääristamise asemel hoopis edendaks.

 

 
 
 

Ken Robinsoni sõnul hävitavad koolid loovuse


Hommikust! Kuidas läheb? Siin on olnud väga huvitav, eks? See kõik on nii tiivustav, et mu jalad ei ulatu varsti enam maha. (Naer) Seda konverentsi on läbinud kolm teemat, mis on seotud sellega, millest tahan teile rääkida. Esimene on see erakordne loomingulisus, mis ilmneb kõigis siinsetes ettekannetes ja kõigis inimestes. Kui mitmekesine see on, ja kui ulatuslik. Teiseks on asjaolu, et oleme seetõttu olukorras, kus me ei tea, mis edasi saab. Kui tulevikust rääkida. Meil pole aimugi, mis sellest kõigest välja tuleb.

Minu huvialaks on haridus - tegelikult olen ma aru saanud, et igaüht huvitab haridus. Kas pole nii? Minu meelest on see väga huvitav. Kui sa oled pidulikul õhtusöögil ja ütled, et töötad hariduse alal - tegelikult, kui aus olla, ei viibi sa kuigi tihti õhtusöökidel, kui töötad hariduse alal. (Naer) Sind lihtsalt ei kutsuta. Ja huvitaval kombel ei kutsuta sind ka kunagi tagasi. Mis on veider, mu meelest. Ent kui sa oled õhtusöögil ja ütled kellelegi... kui küsitakse: "Millega sa tegeled?" ja sa ütled, et töötad hariduse alal, siis näed, kuidas nad kahvatuvad ja silmist võib lugeda mõtet: "Jumala pärast, miks mina? See on mu ainus vaba õhtu sel nädalal." Kui aga küsid midagi nende hariduse kohta, tabab sind hävitav pilk. Sest see on teema, mis inimesi sügavalt puudutab, kas pole tõsi? Nagu religioon, raha ja teised asjad. Mind huvitab haridus väga. Ja ma arvan, et meid kõiki. Me investeerime sellesse palju, osaliselt seetõttu, et haridus peaks viima meid sellesse tulevikku, mida meie mõistus haarata ei suuda. Kui mõelda - lapsed, kes sel aastal kooli lähevad, jäävad pensionile aastal 2065. Kellelgi pole aimu - vaatamata tarkusele, mida viimase 4 päeva jooksul siin demonstreeritud on - milliseks kujuneb maailm 5 aasta pärast. Ja sellegipoolest peame meie neid selleks ette valmistama. Ettenägematuse määr on minu meelest üüratu.

Ja kolmandaks on asjaolu, et me kõik nõustume lõpuks sellega, kuivõrd erilised on laste võimed, nende innovatsioonivõime. Sirena eile õhtul oli tõeline pärl, kas pole? Vapustav oli näha, mida ta suutis. Ta on haruldane. Kuid ma arvan, et tegelikult pole ta haruldus kõikide laste hulgas. Meil on tegu inimesega, kes on erakordselt pühendunud, kes on leidnud oma ande. Aga ma väidan, et kõik lapsed on ääretult andekad. Meie aga laseme julmalt nende andel raisku minna. Ma tahan rääkida haridusest ja ma tahan rääkida loovusest. Minu väide on, et loovus on tänapäeva hariduse puhul täpselt sama tähtis kui kirjaoskus, ja me peaksime sellesse ka samamoodi suhtuma. (Aplaus) Aitäh. See muide ongi kõik. Suur tänu. (Naer) Nii, 15 minutit veel. Niisiis... ma olen sündinud... ei... (Naer)

Kuulsin hiljuti toredat lugu - mulle meeldib sellest rääkida - lugu ühest 6-aastasest tüdrukust joonistustunnis. Ta istus klassis tagapingis ning joonistas. Tüdruk ei teinud tavaliselt tunnis kaasa, kuid tolles joonistustunnis ta tegi. Õpetaja oli vaimustuses, läks tema juurde ja küsis: "Mida sa joonistad?" Tüdruk vastas: "Ma joonistan Jumalat." Õpetaja ütles: "Aga keegi ju ei tea, milline Jumal on." Ja tüdruk ütles: "Nad kohe saavad teada." (Naer)

Kui mu poeg oli 4-aastane, Inglismaal - tegelikult oli ta neljane igal pool, kui aus olla. (Naer) Kui peensustesse laskuda, siis oli ta neljane igal pool, kus ta tol aastal viibis. Ta mängis jõulunäidendis, Jeesuse sünniloos. Kas mäletate seda lugu? See on kuulus. See on kuulus lugu. Mel Gibson tegi sellele järje. Võib-olla olete näinud: "Jeesuse sünd II". James sai Joosepi osa ja me olime väga rõõmsad. Meie meelest oli see üks peaosadest. Meie tuba oli täis agente, seljas T-särgid: "James Robinson ON Joosep!" (Naer) Temal ei olnud sõnalist osa, kuid te teate ju seda kohta, kus kolm kuningat tulevad ning toovad kinke, kulda, viirukit ja mürri. See on tõsilugu. Me istusime saalis, ja ma arvan, et neil läks lihtsalt natuke sassi, sest kui hiljem rääkisime ühe poisiga ja küsisime: "Kas kõik on korras?", vastas ta: "Jah, miks? Kas midagi oli valesti?" Ta lihtsalt vahetas paar sõna ära. Igatahes, sisse astus kolm poissi, 4-aastased, rätikud turbaniks ümber pea, ja panid oma karbid maha. Esimene poiss ütles: "Tõin teile kulda." Teine poiss: "Tõin teile mürri." Ja kolmas ütles: "Tõin teile siirupit." (Naer)

Neid lugusid seob see, et lapsed on valmis riskima. Kui nad ei tea, siis nad lihtsalt katsetavad. Kas pole tõsi? Nad ei karda eksida. Ei, ma ei taha öelda, et eksimine on sama mis loovus. Aga fakt on, et kui sa pole valmis eksima, ei tule sa kunagi millegi originaalse peale. Kui sa pole valmis eksima. Ning ajaks, kui lapsed täiskasvanuks saavad, on enamik neist selle võime kaotanud. Nad on hakanud eksimise ees hirmu tundma. Muuseas, samamoodi juhime me ettevõtteid. Me häbimärgistame eksimusi. Meie praeguses haridussüsteemis on vead halvimad asjad, mida keegi võib teha. Tulemus on see, et me harime inimestest välja nende loomevõime. Picasso ütles kord, et kõik lapsed on sünnilt kunstnikud. Raske on aga suureks saades kunstnikuks jääda. Olen veendunud, et me mitte ei kasva loovuse poole, vaid pigem kasvame sellest välja. Või pigem, see haritakse meist välja. Miks see nii on?

Umbes 5 aastat tagasi elasin Stratford-on-Avonis. Siis kolisime Stratfordist Los Angelesse. Võite kujutleda, kui märkamatu üleminek see oli. (Naer) Tegelikult me elasime paigas nimega Snitterfield, Stratfordi külje all, samas paigas, kus sündis Shakespeare'i isa. Kas see mõte hämmastab teid? Mind hämmastas. Me pole harjunud mõtlema, et Shakespeare'il oli isa, kas pole? Eks ole? Sest me ei mõtle tavaliselt Shakespeare'ist kui lapsest, ega ju? Shakespeare, 7-aastane? Ma polnud kunagi sellele mõelnud. Kunagi oli ta seitsmene ja käis mõne õpetaja juures inglise keele tunnis, eks ole? Kui tüütu see võis küll olla? (Naer) "Pead rohkem pingutama." Isa saadab teda magama ja ütleb Shakespeare'ile: "Mine nüüd magama!" - William Shakespeare'ile - "Ja pane pliiats käest. Ja ära räägi enam niimoodi, see ajab kõiki segadusse." (Naer)

Igatahes, me kolisime Stratfordist Los Angelesse - tahan lihtsalt paar sõna selle kohta öelda. Mu poeg ei tahtnud kaasa tulla. Mul on 2 last. Poeg on praegu 21 ja tütar 16. Poeg ei tahtnud Los Angelesse tulla. Talle küll meeldis seal, kuid tal oli Inglismaal oma tüdruk. See oli tema elu armastus - Sarah. Nad olid tundnud teineteist juba terve kuu. Nad olid oma kokkusaamist tähistanud juba 4 korda. Kuu on pikk aeg, kui oled 16. Igatahes oli ta lennukis päris pahane ja ütles: "Ma ei kohta enam kunagi sellist tüdrukut nagu Sarah." Meil oli selle üle ausalt öeldes hea meel, sest peamiselt selle tüdruku pärast me riigist ära kolisimegi. (Naer)

Üks asi hakkab silma, kui kolida Ameerikasse või reisida maailmas ringi: igas maailma haridussüsteemis on sama õppeainete hierarhia. Igaühes. Pole vahet, kuhu lähed. Võiks eeldada, et on teisiti, aga pole. Kõige tähtsamal kohal on matemaatika ja keeled, siis humanitaarained ja seejärel kunstid. Kõikjal kogu maailmas. Ja enam-vähem igas süsteemis on ka kunstide puhul sama hierarhia. Kujutavale kunstile ja muusikale on koolides tavaliselt antud kõrgem staatus kui näitekunstile ja tantsule. Tervel planeedil pole ühtki haridussüsteemi, kus lastele õpetataks koolis iga päev tantsimist, nii nagu õpetatakse matemaatikat. Miks? Miks mitte? Minu meelest on see päris tähtis. Matemaatika on väga tähtis, kuid tantsimine samuti. Lapsed tantsiksid kogu aeg, kui neil lubataks. Me kõik teeksime seda. Meil igaühel on keha, kas pole? Või kas mul jäi mingi koosolek vahele? (Naer) Tegelikult, mis toimub on see - sedamööda, kuidas lapsed kasvavad, hakkame me neid järjest harima, vöökohast ülespoole. Lõpuks keskendume ainult peale. Ja sedagi veidi ühekülgselt.

Kui sa oleksid tulnukas ja püüaksid haridusest sotti saada ja küsiksid: "Milleks haridust on vaja?", siis ma arvan, et sa jõuaksid järeldusele - kui sa vaatad tulemusi, vaatad neid, kes on selle abil läbi löönud, kes teevad kõike nagu vaja, kes saavutavad au ja kiituse, kes on tegijad - jõuaksid ilmselt järeldusele, et kogu hariduse eesmärk terves maailmas on toota ülikooli professoreid. Kas pole tõsi? Need on inimesed, kes jõuavad tippu. Ka mina olin üks neist, nii et tehke omad järeldused. (Naer) Ei, mulle meeldivad ülikooli professorid. Kuid teate, me ei peaks neid pjedestaalile tõstma nagu inimsaavutuste ülimat tippu. Nad on lihtsalt teatud eluvorm, üks eluvorme. Kuid nad on omamoodi kentsakad ja ma ütlen seda suure kiindumusega nende vastu. Minu arust on professorite juures midagi kentsakat - mitte kõik, aga enamik neist elab oma peas. Nad elavad seal kõrgel ja veidi ühekülgset elu. Nad on justkui kehatud. Üsnagi sõnasõnalises mõttes. Nad suhtuvad oma kehasse kui vahendisse, mis transpordib nende pead, kas pole? (Naer) See on abivahend, et toimetada oma pea koosolekule. Muide, kui sa tahad kehaväliste kogemuste kohta tõendeid, siis mine akadeemikute konverentsile ja astu lõpuõhtul läbi diskoteegist. (Naer) Seal sa näed, kuidas täiskasvanud mehed ja naised väänlevad kontrollimatult, rütmist mööda, oodates lõppu, et nad saaksid minna koju ja kirjutada selle kohta ettekande.

Praegu baseerub meie haridussüsteem akadeemilise võimekuse ideel. Ja selleks on ka põhjust. Kogu süsteem mõeldi välja, sest maailmas polnud enne 19. sajandit üldharidussüsteemi. Need kõik tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi. Seega on hierarhia võrsunud kahest ideest. Esiteks, et töötegemiseks kõige kasulikumad õppeained asuvad tipus. Lapsena koolis sind tõenäoliselt tõrjuti leebelt eemale asjadest, mis sulle meeldisid, põhjusel, et sa ei leia kunagi tööd, mis on nendega seotud. Kas pole tõsi? Ära tee muusikat, sinust ei saa kunagi muusikut; ära tegele kunstiga, sinust ei saa kunstnikku. Leebe soovitus, mis on osutunud täiesti valeks. Maailm on pöördeliselt muutunud. Teiseks on akadeemiline võimekus hakanud juhtima meie arusaama intelligentsusest, sest ülikoolid kujundasid süsteemi oma näo järgi. Kui järele mõelda, siis kogu üldharidussüsteem terves maailmas on üks pikaleveninud protsess ülikooli astumiseks. Ja tulemuseks on, et paljud ääretult andekad, geniaalsed, loovad inimesed arvavad, et nad pole seda. Sest asju, millega nad koolis hästi hakkama said, lihtsalt ei hinnatud või koguni häbimärgistati. Ja mina arvan, et me ei saa enam lasta sellel jätkuda.

Vastavalt UNESCO andmetele lõpetab maailmas järgmise 30 aasta jooksul kooli rohkem inimesi kui ajaloo algusest tänaseni. Rohkem inimesi, mis tuleneb kõigest sellest, millest me rääkinud oleme - tehnoloogia arengu mõju töötegemisele, demograafia ja suur rahvastiku kasv. Ühtäkki pole kraadidel mingit tähtsust. Kas pole tõsi? Minu kooliajal, kui kellelgi oli teaduskraad, siis tal oli ka töökoht. Kui tal töökohta polnud, siis sellepärast, et ta seda ei tahtnud. Ja mina ei tahtnud, kui aus olla. (Naer) Kuid nüüd lähevad kraadiga noored koju videomänge mängima, sest töökoht, kus varem oli nõutav bakalaureus, eeldab nüüd magistrit, ja mõni teine hoopis doktorikraadi. Toimub akadeemiline inflatsioon. Ja see näitab, et kogu haridusstruktuur on jalge all kokku varisemas. Meil tuleb radikaalselt ümber mõelda oma arusaam intelligentsusest.

Teame intelligentsusest kolme asja. Esiteks, see on mitmekesine. Me mõtleme maailmast nii, nagu me seda ka kogeme. Me mõtleme visuaalselt, mõtleme auditiivselt, mõtleme kinesteetiliselt. Me mõtleme abstraktsetelt, mõtleme liikumise kaudu. Teiseks, intelligentsus on dünaamiline. Kui sa vaatad inimese ajutegevust, nagu me kuulsime eile mitmes ettekandes, siis intelligents on imeliselt interaktiivne. Aju pole sektoriteks jagatud. Tegelikult loovus - mida mina defineerin kui selliste originaalsete ideede omamist, millel on mingi väärtus - selline loovus tekib sageli koostööst eri distsipliinide vaatenurkade vahel.

Aju on sihilikult... Muide, on olemas kimp närve, mis ühendab üht ajupoolkera teisega, ja mida nimetatakse mõhnkehaks. Naistel on see suurem. Eile Helenit vaadates järeldasin ma, et see ilmselt põhjendab, miks naised oskavad paremini teha mitut asja korraga. Te ju oskate, eks ole? Selle kohta on palju uurimistöid, kuid tean seda omast käest. Kui mu naine teeb kodus süüa - mida ei juhtu tihti... õnneks. (Naer) Kui ta süüa teeb - ei, üht-teist tal ikka õnnestub - kui ta süüa teeb, siis võib ta rääkida samal ajal telefoniga, rääkida lastega, värvida lage ja teha samas ka südameoperatsiooni. Kui mina süüa teen, siis on uks kinni, lapsed toas, telefon hargil ja kui naine sisse tuleb, lähen ma närvi ja ütlen: "Terry, palun, ma püüan siin muna praadida. Jäta mind rahule." (Naer) Te ju teate tuntud filosoofilist küsimust, et kui puu metsas langeb ja keegi seda ei kuule, siis kas seda üldse juhtus? Kes seda vana lugu mäletab? Nägin hiljuti toredat T-särki, millel oli kiri: "Kui mees räägib metsas, millest ta mõtleb, ja ükski naine teda ei kuule, siis kas tal sellegipoolest pole õigus?" (Naer)

Ja kolmas asi intelligentsuse kohta on, et see on individuaalne. Kirjutan parasjagu uut raamatut pealkirjaga "Ilmutus", mis põhineb mitmetel intervjuudel inimestega, kes räägivad, kuidas nad avastasid oma talendi. Mind paelub, kuidas inimesed on selleni jõudnud. Mind ajendas kirjutama vestlus imelise naisterahvaga, kellest enamik pole ilmselt kunagi kuulnud. Ta nimi on Gillian Lynne. Kas teate teda? Mõned teavad. Ta on koreograaf ja kõik on tuttavad ta tööga. Selleks olid "Kassid" ja "Ooperifantoom". Ta on vaimustav. Ma olin kunagi Inglise Kuningliku Balleti juhatuse liige, nagu võite näha. Läksime ühel päeval Gillianiga lõunale ja ma küsisin: "Gillian, kuidas sinust tantsija sai?" Ja tema vastas, et see on huvitav lugu, sest ta ei saanud koolis hästi hakkama. Ja koolist kirjutati 30ndatel aastatel tema vanematele: "Me arvame, et Gillian kannatab õpihäire all." Ta ei suutnud keskenduda, ta ei püsinud paigal. Tänapäeval oleks öeldud, et tal on hüperaktiivsuse sündroom. Eks? Kuid siis olid 1930ndad ja hüperaktiivsuse sündroomi polnud veel leiutatud. See diagnoos polnud veel kättesaadav. (Naer) Inimesed ei teadnud, et neil võiks see olla.

Igatahes läks ta arsti juurde. Ja seal puit-tahveldisega ruumis... ta oli seal koos oma emaga, ja ta juhatati ruumi tagaossa toolile istuma, ja ta istus kannatlikult 20 minutit, kuni mees rääkis emaga kõigist probleemidest, mis Gillianil koolis olid. Ta oli problemaatiline laps, tema kodutöö jäi alati hiljaks ja nii edasi - ta oli alles 8-aastane - lõpuks istus arst Gilliani kõrvale ja ütles: "Gillian, ma kuulasin kõike, mida su ema ütles, ja me peame temaga omavahel rääkima." Ta ütles: "Oota siin, tuleme varsti tagasi," ning nad läksid ära. Ruumist lahkudes keeras arst mängima raadio, mis seisis laual. Ja kui nad olid välja läinud, ütles ta emale: "Seiske ja vaadake teda." Niipea, kui nad olid väljunud, ütles Gillian, oli ta jalul ja liigutas end muusika taktis. Nad vaatasid teda mõne minuti ja arst pöördus ema poole ning ütles: "Missis Lynne, Gillian ei ole haige. Ta on tantsija. Pange ta tantsukooli."

Küsisin: "Ja mis sai?" Ta ütles: "Ta panigi. Mul pole sõnu, kui võrratu see oli. Astusime ruumi ja see oli täis samasuguseid inimesi nagu mina. Inimesi, kes ei suutnud paigal püsida. Inimesi, kes pidid mõtlemiseks liikuma." Pidid mõtlemiseks liikuma. Nad tantsisid balletti, steppi, džässtantsu, moderntantsu ja kaasaegset tantsu. Lõpuks läks ta Kuningliku Balletikooli prooviesinemisele, ta sai soolotantsijaks, tegi vaimustavat karjääri Kuninglikus Balletis. Lõpetas Kuningliku Balletikooli ja rajas oma firma, Gillian Lynne Dance Company, kohtus Andrew Lloyd Webberiga. Ta on vastutav paari edukaima muusikalise lavateose eest ajaloos, ta on pakkunud meelelahutust miljonitele ja ta on multimiljonär. Mõni teine oleks aga saatnud ta ravile ja käskinud tal maha rahuneda.

Ma arvan... (Aplaus) Ma arvan niimoodi... Al Gore rääkis ühel õhtul ökoloogiast ja revolutsioonist, mille algatajaks oli Rachel Carson. Mina arvan, et meie ainus tulevikulootus on võtta omaks uus inimökoloogia käsitus, mille puhul me muudame oma arusaama inimvõimete rikkusest. Meie haridussüsteem on õõnestanud meie mõtlemist samamoodi, nagu me kaevandame maa maavaradest tühjaks: tarbimise eesmärgil. Kuid tulevikus pole sellest enam mingit kasu. Meil tuleb ümber mõelda põhiprintsiibid, mille alusel me oma lapsi harime. On üks võrratu tsitaat Jonas Salkilt, kes ütles: "Kui kõik putukad maa pealt kaoksid, siis 50 aasta jooksul elu Maal lakkaks. Kui kõik inimesed maa pealt kaoksid, siis 50 aasta pärast kõik eluvormid lokkaksid." Ja tal oli õigus.

TED ülistab inimese kujutlusvõimet. Peame olema ettevaatlikud, et kasutada seda andi targalt, et vältida mõningaid stsenaariume, millest me rääkinud oleme. Ja ainus viis seda teha on pidada meie loomingulisi võimeid rikkuseks, mida nad on, ja suhtuda oma lastesse lootusega, et nemadki seda teevad. Meie ülesanne on harida inimesi, et nad võiksid sellele tulevikule vastu astuda. Muide - meie ei pruugi seda tulevikku näha, kuid nemad näevad. Ja meie ülesandeks on aidata neil sellega midagi kasulikku ette võtta. Suur tänu!