Steven Pinkeri raamat "Puhas leht" väidab, et kõigil inimestel on teatud omadused kaasasündinud. Selles kõnes selgitab Pinker oma vaatenurka ning seda, miks mõned inimesed sellest uskumatult närvi lähevad.

 

 
 
 

Steven Pinker kritiseerib "puhta lehe" teooriat


Aasta eest rääkisin ma teile ühest raamatust, mida ma parasjagu lõpetasin ning mis on nüüd vahepeal ilmunud, ja täna tahaksin rääkida teile mõnedest vastuoludest, mida see raamat lõkkele puhus. Raamatu nimi on "Puhas leht", mis viitab levinud arusaamale, et inimteadvus on puhas leht ja et kogu tema struktuur tuleneb sotsialiseerimisest, kultuurist, kasvatusest, kogemusest. "Puhas leht" oli 20. sajandil mõjukas idee. Siin on mõned tsitaadid, mis sellele viitavad: "Inimsele puudub loomus," ütles ajaloolane Jose Ortega y Gasset; "Inimesel puuduvad instinktid" - antropoloog Ashley Montagu; "Inimaju on võimeline käituma igat moodi ja tal puudub soodumus ühekski käitumismalliks," teadlane Stephen Jay Gould.

On mitu põhjust kahelda, et inimteadvus on puhas leht, ja mõned neist tulenevad igapäevatarkusest. Nagu paljud inimesed on mulle aastate jooksul öelnud, igaüks, kellel on rohkem kui üks laps, teab, et lapsed tulevad maailma teatud temperamendi ja annetega - need ei tule täielikult väljaspoolt. Ja igaüks, kellel on nii laps kui ka koduloom, on kindlasti märganud, et laps, kes kuuleb rääkimist, omandab mingi inimkeele, aga koduloom mitte, ja seda eeldatavasti mingi kaasasündinud erinevuse tõttu. Ja igaüks, kes on olnud heteroseksuaalses suhtes, teab, et meeste ja naiste peas toimuv ei ole täpselt ühesugune. Minu meelest on ka üha rohkem teaduslike inimuuringute tulemusi, et me tõesti ei sünni puhaste lehtedena. Üks neist on antropoloogia vallast - uuring inimeste ühiste joonte kohta. Kui oled antropoloogiaga kokku puutunud, siis tead, et antropoloogid tunnevad professionaalset rõõmu, kui saavad näidata, kui eksootilised on teised kultuurid ja et leidub paiku, kus väidetavalt on kõik vastupidi kui meil. Aga kui selle asemel vaadata, mis on kõigil maailma kultuuridel ühist, siis selgub, et on olemas väga suur hulk käitumismalle ja emotsioone ja maailma seletamise viise, mida võib leida igast maailma ligi 6000 kultuurist. Antropoloog Donald Brown proovis kõiki neid loetleda, ja nende hulgas on esteetika, kiindumus ja ealine staatus, aga ka piimast võõrutamine, relvad, ilm, kontrollimispüüded, valge värv ja maailmavaade.

Ka geneetika ja neuroteadus tõestavad üha enam, et ajul on ülimalt peen struktuur. Selle uurimuse tegid neurobioloog Paul Thompson ja tema kolleegid, mille käigus nad mõõtsid tomograafiga hallolluse jaotumist ajukoore pindmises osas suurel hulgal inimeste paaridel. Nad kasutasid värviskeemi, mis näitab miline on aju erinevates osades oleva hallolluse paksuse seos eri inimeste puhul. Lilla tähendab, et seost pole, ja kõik värvid peale lilla tähendavad statistiliselt olulist seost. Nii juhtub siis kui võrrelda kahte suvalist inimest. Kui defineerida, siis kahel suvalisel inimesel ei saa hallolluse jaotus ajukoores olla vastastikkuses seoses. Selline on pilt, kui inimestel on pool DNA-st ühine - nagu erimunakaksikutel. Ja nagu näha, suured osad ajust ei ole lillad, mis tähendab, et kui ühel on ajukoor kusagilt veidi paksem, siis on tema erimunakaksikul samuti. Ja siin me näeme, mis juhtub, kui tegu on kahe inimesega, kellel on kogu DNA ühine - nimelt kloonide või ühemunakaksikutega. Ja nagu te näete, suurel osal ajukoorest on hallolluse jaotusel tihe vastastikune seos.

Need ei ole mitte ainult anatoomilised erinevused, nagu kõrvanibude kuju, vaid need mõjutavad mõtlemist ja käitumist, nagu kujutab hästi see kuulus Charles Addamsi koomiks: "Sündides lahutatud Malliferti kaksikud kohtuvad juhuslikult." Nagu näete, siin on kaks leiutajat, mõlemal ühesugused seadeldised süles, ja nad kohtuvad patendiameti ooteruumis. See koomiks polegi väga suur liialdus, sest uuringud identsete kaksikute kohta, kes sündides lahutati ja keda siis täiskasvanuna testiti, näitavad, et nad on hämmastavalt sarnased. Ja nii on iga sündides lahutatud identsete kaksikute paariga, keda kunagi on uuritud - aga vähem peab see paika sündides lahutatud erimunakaksikute puhul. Mu lemmiknäiteks on kaksikud, kellest üks kasvas üles katoliiklasena Saksamaal natside peres, teine juudi peres Trinidadis. Kui nad Minnesotas uurijate laborisse jalutasid, kandsid nad täpselt ühesuguseid tumesiniseid pagunitega särke, mõlemale meeldis võisaia kohvi sisse kasta, mõlemad kandsid ümber randme kummipaelu, mõlemad loputasid WC-d nii enne kui ka pärast selle kasutamist, ning mõlemale meeldis inimesi ehmatada liftis aevastamisega ja siis vaadata kuidas inimesed ehmatusest hüppavad. Muidugi - see lugu võib tunduda liiga hea, et olla tõsi, aga kui ka viia läbi virnade viisi psühholoogilisi teste, on tulemused samad - nimelt, sündides lahutatud identsetel kaksikutel on üsna hämmastavad sarnasused.

Kui nüüd arvestada, et nii terve mõistus, kui ka teaduslikud andmed seavad "puhta lehe" doktriini kahtluse alla, siis miks on see ikkagi nii populaarne idee? On mitu poliitilist põhjust, miks inimesed seda heaks mõtteks peavad. Esiteks, kui me oleme puhtad lehed, siis järelikult me oleme võrdsed, sest null võrdub null võrdub null. Aga kui lehele on midagi kirjutatud, siis mõnel võib seal olla rohkem kui teistel, ja selle arusaama järgi õigustaks see diskrimineerimist ja ebavõrdsust.

Teine inimloomuse poliitiline hirm on see, et kui me oleme puhtad lehed, siis saab inimesi paremaks muuta - igivana unistus meie liigi täiuslikustamisest sotsiaalse inseneritöö kaudu. Aga kui teatud instinktid on kaasa sündinud, siis äkki mõned neist neavad meid igaveseks isekaks, eelarvamuslikuks ja vägivaldseks. Oma raamatus ma räägin sellest, miks need argumendid on tegelikult absurdsed. Lühidalt öeldes, esiteks, õiglus ei ole sama mis ühetaolisus. Nii et kui Thomas Jefferson Iseseisvusdeklaratsioonis kirjutas, "Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena," siis ta ei pidanud silmas, et "me peame iseenesestmõistetavaks, et kõik inimesed on kloonid." Vaid hoopis, et kõik inimesed on oma õiguste poolest võrdsed ja et iga inimest tuleb kohelda kui indiviidi, mitte suhtuda temasse eelarvamustega tema kuuluvuse põhjal mingisse inimrühma. Samuti, isegi kui me sündisime mingite halbade motiividega, siis ei vii see automaatselt halva käitumiseni. Sest inimmõistus on keerukas mitmeosaline süsteem ja mõned neist osadest saavad teisi vaos hoida. Näiteks on suurepäraseid põhjuseid uskuda, et praktiliselt kõik inimesed sünnivad moraalitunnetusega ja et meil on vaimsed võimed, mis lasevad meil ajaloost õppust võtta. Nii et isegi kui inimestel on isekaid ja ahneid impulsse, siis see pole koljus ainus asi, vaid seal on teised osad, mis neile vastu töötavad.

Oma raamatus ma käsitlen selliseid vastuolusid nagu need ja veel muid tulipunkte, kitsaskohti, valupunkte, tabuteemasid ja nii edasi - nagu kunst, kloonimine, kuritegevus, vaba tahe, haridus, evolutsioon, soolised erinevused, jumal, homoseksuaalsus, lapsetapp, ebavõrdsus, marksism, moraal, natsism, laste kasvatamine, poliitika, rass, vägistamine, usk, loodusvarade hävitamine, ühiskonnaehitus, tehnoloogiline risk ja sõda. Ja pole vaja mainidagi, et nende teemade puudutamisega on seotud teatud riskid. Kui ma raamatu mustandi valmis sain, saatsin selle mitmele kolleegile kommenteerida ning siin on näited nende vastukajast: "Pane oma maja juurde kohe heaga turvakaamera." "Ära looda enam kunagi saada mingeid auhindu, tööpakkumisi või kõrgeid kohti teadusühingutes." "Ütle oma toimetajale, et ta autori biograafias ei mainiks su kodulinna." "On sul tähtajatu leping?" (Naer)

Raamat ilmus oktoobris ja midagi koledat pole juhtunud. Ma - nagu - põhjust närvis olla oli küll ja oli hetki, kui ma olingi närvis, teades ajaloost, mis on juhtunud inimestega, kes on võtnud vastuolulise seisukoha või avastanud midagi jahmatavat käitumisteaduste vallas. On palju juhtumeid, millest mõnesid ma raamatus mainin, kus inimesi on mõnitatud, natsideks nimetatud, füüsiliselt rünnatud, kriminaalkohtuga ähvardatud pelgalt vastuoluliste avastuste või nende üle argumenteerimise eest. Ja sa ei tea kunagi, millal sa mõne sellise miini otsa astud. Mu lemmiknäide on kaks psühholoogi, kes uurisid vasakukäelisi ja avaldasid mõned andmed, mis näitasid, et vasakukäelised keskmiselt jäävad kergemini haigeks, satuvad sagedamini õnnetustesse ja nende eluiga on lühem. Muide tänini pole veel selge, kas nende üldistus oli täpne, aga nende andmed tol hetkel näisid neid väiteid toetavat. Igatahes, üsna pea pommitati neid vihaste kirjade, surmaähvarduste ja selle teema keelustamisega mitmes teadusväljaandes, pahaste vasakukäeliste ja nende toetajate poolt. Ja nad tõesti kartsid postkastigi lahti teha, kogu selle sapi ja viha tõttu, mille nad tahtmatult esile olid kutsunud.

Noh, õhtu on noor, aga raamat on juba pool aastat müügis olnud ja midagi koledat pole juhtunud. Ühtegi hullu tööalast tagajärge pole olnud - mind ei ole Cambridge'i linnast pagendatud. Aga ma tahtsin rääkida kahest tulipunktist, mis on äratanud kõige tugevamat vastukaja nende umbes 80 kriitiku poolt, kes on "Puhast lehte" kommenteerinud. Ma panen selle nimekirja korraks üles ja vaadake, kas te arvate ära, millised kaks - ma pakun, et ilmselt kaks neist teemadest põhjustasid ligi 90% vastukajast kõigis kriitikaartiklites ja raadiointervjuudes. Need ei ole vägivald ega sõda ega rass ega sugu ega marksism ega natsism. Nendeks on: kunst ja lastekasvatus. (Naer) Las ma jutustan teile, mis neid vihaseid vastukajasid tekitas, ja lasen teil otsustada, kas need väited on tõesti niivõrd üle mõistuse.

Alustame kunstist. Inimeste ühiste joonte pikas nimekirjas, mida ma ühel eelmisel slaidil näitasin, on kunst. Kunagi pole avastatud ühtegi ühiskonda ka kõige kaugemas maailma nurgas, kus ei esineks midagi kunsti sarnast. Visuaalne kunst - pindade ja kehade kaunistamine - näib olevat inimkonna ühine joon. Lugude jutustamine, muusika, tants, luule - esinevad kõikides kultuurides ja paljud motiivid ja teemad, mis meile kunstis naudingut pakuvad, esinevad kõigis ühiskondades: sümmeetriliste kujundite eelistamine, korduse ja variatsioonide kasutamine, isegi nii spetsiifilised asjad, nagu see, et igal pool maailmas on luules read enam-vähem kolm sekundit pikad ja pausidega eraldatud. Aga teisest küljest, 20. sajandi teisel poolel räägiti tihti, et kunst käib alla. Ja ma olen kogunud umbes 10-15 artiklit kultuuriajakirjadest, mis halavad selle üle, et kunst käib tänapäeval alla. Ma toon teile paar tüüpilist näidet: "Me võime üsna kindlalt väita, et meie ajastu on languse ajastu, et kultuuristandardid on madalamad kui 50 aastat tagasi, ja et selle languse tõendeid võib näha igas inimtegevuse valdkonnas." Seda ütles T. S. Eliot veidi rohkem kui 50 aastat tagasi. Ja üks hiljutisem: "Lootus, et kõrgkultuur meie ajastul kestma jääb, muutub aina õhemaks. Tõsiseltvõetavad raamatupoed sulgevad oma uksi, tulu mittetaotlevad teatrid püsivad elus tänu sellele, et muudavad oma repertuaari kommertslikuks, sümfooniaorkestrid lahjendavad oma kavasid, avalik televisioon suurendab oma sõltuvust briti komöödiate kordussaadetest, klassikalised raadiojaamad kärbuvad, muuseumid toetuvad odavatele šõudele, tants sureb välja." Nõnda kirjutas Robert Brustein, kes oli kuulus teatrikriitik ja lavastaja, umbes viis aastat tagasi ajakirjas "New Republic".

No tegelikult, kunst ei käi alla. Ma arvan, et see ei üllata siin ruumis kedagi, aga iga mõõdupuu kohaselt vohab kunst praegu rohkem kui kunagi varem. Loomulikult on täiesti uusi kunstivorme ja vahendeid, millest mitmeid on siin nende päevade jooksul mainitud. Iga majandusliku mõõdupuu järgi on nõudlus kõigi kunstivormide järgi teravalt tõusmas, nagu võib järeldada teatripiletite hinna, müüdud raamatute arvu, avaldatud raamatute arvu, välja antud muusikasinglite või uute albumite arvu ja kõige muu põhjal. Terake tõtt selles kaeblemises, et kunst käib alla, on seotud kolme alaga. Üks neist on eliitkunst alates 1930-ndatest - näiteks teosed peamiste sümfooniaorkestrite repertuaaris pärinevad ajast enne 1930-ndaid või teosed, mida näidatakse suurtes galeriides ja prestiižikates muuseumides. Kirjanduskriitika ja analüüsi valdkond - umbes 40 või 50 aastat tagasi, kirjanduskriitikud olid nagu kultuurikangelased, nüüd on nad nagu rahvuslik nali. Ja humanitaaralade ja kunsti õppekavad ülikoolides, mis on mitme mõõdupuu järgi tõesti alla käimas. Õpilased hoiavad neist karjakaupa eemale, ülikoolid vähendavad investeeringuid kunsti ja humanitaarainetesse.

Siin on diagnoos. Nad pole seda minult küsinud, aga nagu nad isegi tunnistavad, vajavad nad kogu abi, mis on saadaval. Ja ma pakun, et see pole kokkusattumus, et see väidetav allakäik eliitkunstis ja kriitikas toimus samal ajalooperioodil, kui inimloomuse eitamine oli laialt levinud. Üks kuulus tsitaat - internetist otsides võite seda leida tõesti kümnete kaupa inglise kirjanduse õppekavadest - "1910. aasta detsembris või selle kandis inimloomus muutus." See on parafraseeritud tsitaat Virginia Wolffilt ning on vaieldav, mida ta sellega täpselt silmas pidas. Aga on väga selge, vaadates neid õppekavasid, et nüüd kasutatakse seda tsitaati selleks, et öelda, et kõigi nende kunstivormide väärtustamine, mis olid sajandeid, aastatuhandeid paigas, hüljati 20. sajandil. Ilu ja nauding kunstis - ilmselt inimkonna ühine omadus - oli - seda hakati pidama imalaks, kitšiks või kommertslikuks. Barnett Newmanil oli kuulus tsitaat, et "modernse kunsti impulss on iha hävitada ilu", mida peeti väikekodanlikuks või maitsetuks. Ja siin on vaid üks näide. See on võibolla tüüpiline näide kuidas naist 15. sajandil visuaalselt kujutati; siin on tüüpiline näide, kuidas kujutati naist 20. sajandil. Ja nagu te näete - midagi on selles muutunud, kuidas kõrgkunst meeltele läheneb.

Tõesti, modernismi ja postmodernismi liikumistes oli visuaalne kunst ilma iluta, kirjandus ilma jutu ja süžeeta, luule ilma rütmi ja riimita, arhitektuur ja planeerimine ilma kaunistuste, inimmõõtme, roheluse ja loomuliku valguseta, muusika ilma meloodia ja rütmita, ja kriitika ilma konkreetsuse, esteetikahuvi ja tähelepanekuteta inimloomuse kohta. (Naer) Las ma toon teile näite, kinnitamaks seda viimast väidet. Siin - üks kuulsamaid meie aja inglise kirjanduse õpetlasi on Berkeley professor Judith Butler. Ja siin on näide ühest tema analüüsist: "Liikumine strukturalistlikust põhjendusest, milles kapitali mõistetakse kui ühiskondlikke suhteid üsna homoloogselt struktureerivat tegurit, hegemoonliku seisukohani, milles võimusuhteid võib korrata, koondada ja reartikuleerida, tõstatas struktuurilise mõtlemise temporaalsuse küsimuse ja tähistas pööret Althusseria teooriast, mis võtab struktuurseid totaalsusi kui teoreetilisi objekte ..." Saate põhimõttest aru. Muuseas, see üks lause - seda on grammatiliselt lausa huvitav uurida. Igatahes, argument "Puhtas lehes" on, et kõrgkunst ja kunstikriitika 20. sajandil, kuigi mitte kunst üleüldiselt, on põlanud ilu, naudingu, selguse, mõttesügavuse ja stiili. Inimesed hoiavad kõrgkunstist ja kriitikast eemale. Milline mõistatus - huvitav küll miks? Selgus, et see oligi raamatu kõige vastuolulisem väide. Keegi küsis minult, kas ma pistsin selle nimelt sinna, et viha soo ja natsismi ja rassi aruteludelt kõrvale juhtida. Ma ei kommenteeri. Aga kahtlemata tekitas see energeetilise reaktsiooni paljudes ülikooli professorites.

Ja teine tulipunkt on lastekasvatus. Selle arutelu alguspunktiks on fakt, et me kõik oleme lastekasvatusliku tööstuskompleksi nõuannetest mõjutatud. Siin on üks tüüpiline tsitaat ühelt segaduses emalt: "Nõuandeid lastekasvatuse kohta on nii palju. Ma pean oma lastega palju füüsilisi tegevusi tegema, et sisendada neisse tervisespordi harjumust, et neist kasvaksid terved täiskasvanud. Ma pean korraldama kõiksugu intellektuaalseid mänge, et nad kasvaksid targaks. Ja on igasuguseid mänguvõimalusi - savi sõrmeosavuse jaoks, sõnamängud edukaks lugemiseks, suure liikumise mängud, väikse liikumise mängud. Võiksin pühendada kogu oma elu otsustamisele, mida oma lastega mängida." Ma arvan, et kõik, kes on hiljuti lapsevanemad olnud, mõistavad seda ema.

Siin on lapsekasvatuse kohta mõned kainestavad faktid. Enamik uuringuid lastekasvatuse kohta, millel need nõuanded põhinevad, on kasutud. Need on kasutud, sest need ei arvesta pärilikkust. Nad mõõdavad mingit seost selle vahel, mida lapsevanemad teevad ja milliseks lapsed kasvavad, ja eeldavad, et see seos on põhjuslik: et lastekasvatusmeetod vormis lapse. Vanematel, kes oma lastega palju räägivad, on lapsed, kes kasvavad sõnaosavateks, vanematel, kes oma lapsi löövad, kasvavad lapsed vägivaldseteks, ja nii edasi. Ja väga vähesed uuringud arvestavad võimalust, et vanemad annavad edasi geene, mis suurendavad tõenäosust, et laps on sõnaosav või vägivaldne ja nii edasi. Seni, kuni neid uuringuid pole korratud adopteeritud laste peal, kus lapsevanemad loovad lapse keskkonna, kuid mitte nende geene, pole meil võimalik teada, kas need järeldused on tõesed.

Geneetiliselt kontrollitud uuringute tulemused on kainestavad. Meenutage Malliferti kaksikuid: sündides lahutatud, kohtuvad nad patendiametis - üsna sarnastena. Mis oleks juhtunud kui Malliferti kaksikud oleksid koos üles kasvanud? Te võite arvate, et siis oleksid nad veel sarnasemad, sest neil oleksid mitte ainult samad geenid, vaid ka sama keskkond. See teeks nad ülisarnasteks, eks? Vale. Identsed kaksikud või ükskõik millised õed-vennad, kes sündides lahutatakse, ei ole omavahel vähem sarnased kui need, kes koos üles kasvasid. Kõik, mis sinuga nende aastate jooksul mingis kodus juhtub, ei näi jätvat mingit püsivat märki ei sinu iseloomule ega intellektile. Paralleelne järeldus, tuletatud hoopis teise metoodikaga, on see, et koos kasvatatud adopteeritud õed-vennad - peegelpilt olukorrast, kus identsed kaksikud on eraldi kasvatatud, neil on samad vanemad, kodu, naabruskond, aga geenid pole ühised - ei kasva üleüldse sarnasteks. Olgu, kaks erinevat uurimistööd sama järeldusega.

See näitab, et pikas perspektiivis ei mõjuta lapsi mitte nende vanemad, vaid osaliselt - ainult osaliselt - nende geenid, osalt nende kultuur - antud riigi kultuur üleüldse, ja laste endi kultuur, nimelt nende sõpruskond - nagu me kõik täna Jill Sobule'ilt juba kuulsime, see on lastele väga tähtis - ja väga suurel määral, suuremal määral, kui inimesed tunnistada tahavad, juhus: juhuslikud sündmused aju arengus juba emakas, juhuslikud sündmused elu jooksul.

Las ma lõpetan ühe mõtteteraga, et jõuda tagasi põhiteema juurde. Ma arvan, et inimloomuse teadused - käitumisgeneetika, evolutsiooniline psühholoogia, neuroteadus, kognitiivne teadus - raputavad lähiaastatel üha enam erinevaid dogmasid, tegevusalasid ja juurdunud poliitilisi tõekspidamisi. Ja see seab meid valiku ette. On valida, kas pidada mõningaid fakte inimeste kohta või teemasid tabudeks, keelatud teadmiseks, kuhu mitte seigelda, sest sellest ei tule midagi head, või kas peaksime neid ausalt uurima. Mul on sellele küsimusele oma vastus, mis tuleb 19. sajandi suurelt kunstnikult Anton Tšehhovilt, kes ütles: "Inimene muutub paremaks, kui sa talle näitad, milline ta on." Ja ma arvan, et mul pole võimalik oma argumenti enam ilmekamalt sõnastada.
 
Tänan väga.
(Aplaus)