Kaua aega tagasi seisis Steve Addis New Yorgi tänavanurgal, hoides süles oma 1-aastast tütart, tema naine tegi neist pilti. See foto pani alguse isa-tütre traditsioonile, mida järgides teevad Addis ja tema tütar igal aastal samal tänavanurgal samasuguse pildi. Addis näitab kuulajatele 15 fotot sellest seeriast ning selgitab, mis nende väikese rituaali niivõrd oluliseks teeb.

 

 
 
 

Steven Addis: Isa ja tütre vaheline side ühe foto kaupa


Fotograafia on olnud minu kirg ajast, mil olin piisavalt vana, et kaamerat käes hoida, kuid täna soovin teiega jagada 15 oma kõige väärtuslikumat fotot. Ja mina pole neist ühegi autor. Mängus polnud kunstilisi juhte ega stiliste, neid ei olnud vaja uuesti pildistada ning isegi valgustus ei olnud oluline. Tegelikult on enamuse autoriteks turistidest möödakäijad.

Mu lugu algab tööreisiga New Yorki, kus mu naine tegi minust pildi, millel hoian süles oma tütart tema esimesel sünnipäeval. Olime 57. ja 5. tänava nurgal. Täpselt aasta hiljem sattusime taas New Yorki ja otsustasime teha samasuguse pildi.

Ilmselt aimate, kuhu lugu tüürib. Tütre kolmanda sünnipäeva lähenedes ütles naine: "Minge Sabinaga jälle New Yorki isa-tütre reisile ning jätkake traditsiooni." Sellest alates palusime mööduvatel turistidel meid pildistada.

On lausa imestusväärne, kui levinud on žest ulatada oma kaamera võhivõõrale. Ealeski pole keegi keeldunud ning õnneks pole keegi ka kunagi kaameraga ära jooksnud.

Sel ajal polnud meil aimugi, kui palju see reis meie elu muudab. See on tõesti meile pühaks saanud. See siin on tehtud nädal pärast 11. septembri terrorirünnakut, tol päeval avastasin end püüdmas juhtunut selgitada sel moel, et 5-aastane seda mõista suudaks.

Need pildid palju enamat kui ühe hetke või isegi kindla reisi vahendajad. Need võimaldavad meil ühel nädalal oktoobris aja seisma panna, möödunud aegu meenutada ning näha, kuidas me muutume aastate vältel nii füüsiliselt, kui igas muus mõttes. Sest ajaperioodil, mil neid samu pilte teeme, meie vaated muutuvad, tema jõuab uute verstapostideni ning mul õnnestub näha elu läbi tema silmade, läbi selle, kuidas ta suhtleb ning ümbritsevat tajub. See teineteisele pühendatud aeg, mida koos veedame, on miski, mida me terve aasta väärtustame ning ootame.

Hiljuti ühel reisil, kui me parasjagu kõndisime, peatus ta äkitselt ning osutas ühe nukupoe punasele päevavarjule, mis oli talle väiksena alati meeldinud meie eelmistel reisidel. Ja ta kirjeldas mulle oma tundeid, mida ta 5-aastasena tundis täpselt sama koha peal seistes. Ta ütles, et ta mäletab teda vallanud rõõmutunnet, kui ta seda kohta 9 aastat tagasi esimest korda nägi. Ja nüüd käib ta New Yorgis otsimas ülikoole, sest ta on pähe võtnud sinna õppima minna. Ja äkki ma taipasin, et ühel kõige olulisemal kohal meie elus on mälestused.

Seega soovin ma kutsuda inimesi üles ohje enda kätte haarama ning teadlikult mälestusi looma. Ma ei tea, kuidas on teiega, kuid peale nende 15 foto ei ole mind just paljudel perepiltidel, mina olen alati pildistaja. Ma tahaksin täna kõiki julgustada pildile jääma ning mitte kõhklema küsida: "Kas te teeksite meist pilti?"

Ma tänan teid.
(Aplaus)