Kui Rooma oli hävitatud, muutusid inimesed füüsilise ilu väärtustamise suhtes ettevaatlikuks. Kristluse levides hakkasid roomlased keskenduma rohkem vooruste metafüüsilisele ilule ning kunst järgis seda suundumust. James Earle arutleb, millist mõju avaldas see keskaegsetele madonnat kujutavatele maalidele.

 

 

 

James Earle: madonna moonutamine keskaegses kunstis


Kas oled näinud keskaja pilti Jeesuslapsest istumas või seismas ema süles ja imestanud, miks on Maarja nii suur? Cimabue maal troonil istuvast madonnast inglitega või Duccio altarimaal näivad samuti proportsioonist väljas olevat. Kui Maarja tõuseks püsti, oleksid inglid pildil tema sääreluu pikkused ja ülakeha oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes ta jaladega. Ehk arvasid, et kunstnik ei osanud realistlikult maalida või puudus tal perspektiivitaju. Kuid see pole kogu tõde.

Et seda mõista, mingem tagasi 5. sajandi lõppu, mil Rooma linna ründasid goodid. Rooma ehitati marmorist ja see pidi kestma igavesti. Palju aastaid sümboliseeris see inimühiskonna tippsaavutusi, seega selle häving tekitas suure tühiku. Teoloogid, kes jutlustasid vaimsest maailmast, võitsid kuulajaid, kui Rooma langes, ja kristlus hakkas täitma impeeriumi jäetud tühikut. Rooma füüsilise ilu asemele pakkus kristlus vooruste metafüüsilist ilu ja igavest taevariiki, mida pole võimalik hävitada nagu Roomat.

Peale Rooma langemist pöörasid keskaja teoloogid selja füüsilisele ilule, eelistades sisemist ilu. Nad väitsid, et füüsiline maailm on ajutine, kuid voorused ja religioon igavesed. Ilusad esemed võivad ekslikult juhtida asjade kultuseni, mitte headuse väärtustamiseni.

Kui 6. sajandi munk Püha Benedictus oli jäänud mõtisklema kaunist naisest, heitis ta end okastihnikusse ning võitis piinade kaudu tagasi keskendumise vaimsele ilule. Ta kartis, et iha ilusa naise vastu takistab tal igatseda Jumala armastust. Sedamööda, kuidas Euroopa ühiskond eemaldus impeeriumidest religiooni poole, muutusid kloostrid teadmiste alalhoidjaiks, mis tähendas, et raamatuid, mis ülistasid füüsilisi naudinguid, ei kopeeritud ega kaitstud. Ilma kaitseta langesid need ohvriks loodusjõududele: tulele, veele või närilistele. Ja ilma munkade ümberkirjutusteta kadusid need tekstid ja ideed, mida need kandsid, Lääne-Euroopast ning asendati Püha Benedictuse ja teiste teostega, mis toob meid tagasi Jeesuse ja Maarja kujutamise juurde.

Kuna kristlus eitas nii palavikuliselt füüsilist ilu, vältisid keskaja kunstnikud teadlikult esteetiliselt meeldivaid vorme. Alguses piirdusid kaunistused kirikutes või paleedes geomeetriliste mustritega, mis olid meeldivad tekitama sealjuures patuseid mõtteid füüsilisest naudingust. Keskaja edenes muutus Jeesuse ja Maarja kujutamine aktsepteeritavaks, kuid kunstnikud nägid vaeva, et katta Maarjat ja anda talle ebaproportsionaalselt suured jalad hiiglaslike sääreluudega. Kestma jäi hirm, et ilusad pildid Maarjast panevad vaatajaid armastama pilti või Maarja füüsilist kuju, mitte voorust, mida ta kehastab.

Ehkki on tore mõelda, et me suudame maalida realistlikumalt kui Cimabue või Duccio, ei tohiks siiski unustada, et nende eesmärk oli teine, kui nad pintsli haarasid.