Ravimresistentsed bakterid on surmavad, seda isegi tipphaiglates. Nüüdsest ootab tõsiseid infektsioone tekitavaid baktereid nagu stafülokokk ja antraks aga ees suur üllatus. Nobeli auhinna laureaat keemik Kary Mullis, kes kaotas oma hea sõbra bakteri tõttu, mille vastu ka tugevad antibiootikumid olid jõuetud, valgustab uut radikaalset ravimeetodit, mille tulemused on väga paljulubavad.

 

 

Kary Mullis: Uue põlvkonna ravim tapjabakterite vastu


(Aplaus) 4-5 aasta eest Philadelphias oli mul laval kaasas sarnane kott. Võtsin seal selle molekuli kotist välja, öeldes, et ega te seda molekuli eriti ju ei tunne, aga teie keha tunneb seda väga hästi. Arvasin, et keha ei salli seda molekuli, sest selle vastu on kõrge immuunsus. See molekul on galaktoos-alfa epitoop. Sea südameklappidel on neid palju, seetõttu ei ole just lihtne inimesele sea südameklappi siirdada.

Tegelikult me keha neid ei vihkagi. Me keha armastab neid, ta sööb neid. Meie immuunsüsteemi rakud on alati näljas ja kui antikeha haakub rakus ühe sellise külge, antakse sõnum: "See on toit". Mõtlesin selle üle, et meie immuunsüsteem reageerib sellele tühisele molekulile, mida keha ise ei tooda, aga mis on olemas teistel loomadel. Aga lahti me sellest ka ei saa, sest kõik, kes on proovinud südameklappe siirdada, teavad, et immuunreaksioon on vältimatu.

Mul tuli mõte, et seda võiks kuidagi ära kasutada. Mis oleks, kui ma võtaksin selle molekuli, haagiksin selle patogeense bakteri külge, mis on just mu kopsudesse tunginud? Saaksin kohe ära kasutada automaatset immuunvastust, mis ei vaja tekkimiseks 5-6 päeva aega, vaid ründaks koheselt seda, mille külge too molekul on haagitud. Umbes sama loogika alusel kui liikluspolitsei, kes su Los Angeleses kinni peab ja poetab auto tagaistmele kotikese kanepiga ja arreteerib su kanepi omamise eest. Igatahes väga kiire ja efektiivne moodus inimeste liiklusest kõrvaldamiseks. (Naer)

Samuti saab võtta bakteri, kes ise midagi sellist ei tooda, aga kui see õnnestub talle külge pookida, siis on see liiklusest eemaldatud. Ja on baktereid, mille puhul olemasolevad võtted enam ei toimi. Tõhusad antibiootikumid hakkavad ammenduma. Ja on näha, et ka maailm hakkab end ammendama. 50 aasta pärast poleks vist enam vahet, kui kõikjal vohaks streptokokk ja muud sarnane, sest meid siis enam pole. Kui aga siiski oleme... (Naer) siis on meil vaja bakteritega midagi ette võtta.

Võtsime selle asja koos mitme töökaaslasega ette. Püüdsime haakida seda teiste asjade külge, mis ise kinnitusid teatud sihtmärkidele -bakteritele, mis meile ei meeldi. Tunnen end nüüd nagu George Bush, kui ta ütles: "Ülesanne täidetud!" Minu tehtud asi võis olla küll rumal, nii nagu temal omal ajal, aga põhimõtteliselt see asi toimib. Ja see tapab baktereid, see õgib neid.

See asjandus kinnitub nagu pildil olev väike roheline kolmnurk. Seda saab kinnitada DNA aptameerile ja DNA aptameer haakub konkreetse valitud sihtmärgi külge, näiteks mõne kurja bakteri külge nagu stafülokoki külge, mis on mulle eriti vastik, kuna tappis mullu mu professorist sõbra. Ta ei reageeri ühelegi antibiootikumile. Mulle see ei meeldi. Teen valmis aptameeri, millel on see asjandus küljes, mis oskab stafülokokki organismist üles leida ja annab immuunsüsteemile käsu seda rünnata.

Siin on näha, kuidas asi toimib. Näete ülemist joon väikeste täppidega? Need on hiired, keda sõbrad teadlased Texasest Brooksi õhuväebaasist on mürgitanud antraksiga. Samu hiiri raviti meie tehtud ravimiga, mis ründab just antraksit, andes immuunsüsteemile vastava käsu. Nagu näete seal ülemisel joonel, jäid need kõik hiired ellu, 100 protsenti. Nad elasid veel 14 kuni 28 päeva enne kui me nad lõpuks surmasime ja lahkasime et saada teada, mis läks valesti. Miks nemad ära surnud? Nad ei surnud sellepärast, et neil antraksit enam polnud. Seega, saime hakkama, eks ole? (Aplaus)

Ülesanne täidetud!
(Aplaus)