TED Talks :: Jay Walker maailmas valitsevast inglise keele maaniast

Jay Walker selgitab, miks kaks miljardit inimest maailmas püüab selgeks õppida inglise keelt. Ta pakub vaadata fotosid ja kuulata judinaid tekitavat heliülesvõtet Hiina koolilastest, kes tuhandete kaupa harjutavad inglise keelt - "maailma teist keelt".

 

 
 
 

Jay Walker maailmas valitsevast inglise keele maaniast


Räägime maaniatest. Alustame Beatles'i maaniast. Hüsteerilised teismelised, nutavad, kiljuvad, märatsevad. Spordimaania. Kõrvulukustavalt kisavad rahvamassid. Kõik ühe idee eest väljas. Saada pall väravasse. Okei, usumaania. Ekstaas. Halamine. Nägemused. Maaniad võivad olla head. Maaniad võivad olla hoiatavad. Maaniad võivad olla tapvad.

Maailmas on üks uus maania. Inglise keele õppimise maania. Kuula, kuidas Hiina koolilapsed harjutavad inglise keelt fraase karjudes.

Õpetaja: ... muudan oma elu!

Lapsed: Ma muudan oma elu.

Õ: Ma ei taha oma vanemaid alt vedada.

L: Ma ei taha oma vanemaid alt vedada.

Õ: Ma ei taha kunagi oma riiki alt vedada.

L: Ma ei taha kunagi oma riiki alt vedada.

Õ: Ja mis kõige tähtsam ... L: Ja mis kõige tähtsam ...

Õ: ma ei taha ennast alt vedada.

L: ma ei taha ennast alt vedada.

Jay Walker: Kui palju inimesi maailmas püüab inglise keelt õppida? Kaks miljardit.

Koolilapsed: T-särk. Kleit.

JW: Ladina-Ameerikas, Indias, Kagu-Aasias ja kõige enam Hiinas. Kui sa oled Hiina koolilaps, määrab seadus, et sa hakkad inglise keelt õppima 3. klassis. Sellepärast sai Hiinast sel aastal maailma suurim riik, kus kõneldakse inglise keelt. (Naer) Miks inglise keel? Võtmesõnaks on võimalused. Võimalused elada paremat elu, saada paremat tööd, maksta kooliraha ja panna lauale paremat toitu. Kujutle õpilast sooritamas kolme päeva pikkust mahukat eksamit. Tema eksami tulemus otsustab sõna otseses mõttes tema tuleviku. Ta õpib selleks eksamiks kolm aastat järjest 12 tundi päevas. 25% tema hinnetest põhineb inglise keelel. Seda kutsutakse Gaokao-ks. 80 miljonit Hiina keskkooliõpilast on selle kurnava eksami juba sooritanud. Seda intensiivsust, millega inglise keelt õpitakse, on peaaegu võimatu ette kujutada. Seda peab ise nägema.

Õpetaja: Perfektne! Lapsed: Perfektne!

Õ: Perfektne! L: Perfektne!

Õ: Tahan rääkida perfektset inglise keelt.

L: Tahan rääkida perfektset inglise keelt.

Õ: Tahan rääkida ... L: Tahan rääkida ...

Õ: perfektset inglise keelt. L: perfektset inglise keelt.

Õ: Tahan muuta oma elu!

L: Tahan muuta oma elu!

JW: Kas inglise keele maania on hea või halb? Kas inglise keel on kui tsunaami, mis pühib oma teelt kõik teised keeled? Vaevalt. Inglise keel on suuruselt teine keel maailmas. Su emakeel on su elu. Kuid tänu inglise keelele saad sa osa laiemast vestlusringist. Globaalsest vestlusringist globaalsetest probleemidest. Nagu kliimamuutus või vaesus. Või nälg või haigused. Maailmas on teisigi universaalkeeli. Matemaatika on teaduse keel. Muusika on emotsioonide keel. Ja inglise keelest on nüüd saamas probleemide lahendamise keel. Mitte sellepärast, et Ameerika seda peale surub. Vaid kuna maailm soovib seda. Inglise keele maania on pöördepunkt. Nagu elektri toomine linnadesse või Berliini müüri langemine, kujutab inglise keel lootust paremale tulevikule. Tulevikule, kus maailmas on üks levinud keel, millega lahendada levinud probleeme. Suur tänu teile! (Aplaus)
 

TED Talks :: Ken Robinsoni sõnul hävitavad koolid loovuse

Sir Ken Robinson esitab lõbusa, kuid samas liigutava selgituse selle kohta, miks on vaja haridussüsteemi, mis loomingulisust alavääristamise asemel hoopis edendaks.

 

 
 
 

Ken Robinsoni sõnul hävitavad koolid loovuse


Hommikust! Kuidas läheb? Siin on olnud väga huvitav, eks? See kõik on nii tiivustav, et mu jalad ei ulatu varsti enam maha. (Naer) Seda konverentsi on läbinud kolm teemat, mis on seotud sellega, millest tahan teile rääkida. Esimene on see erakordne loomingulisus, mis ilmneb kõigis siinsetes ettekannetes ja kõigis inimestes. Kui mitmekesine see on, ja kui ulatuslik. Teiseks on asjaolu, et oleme seetõttu olukorras, kus me ei tea, mis edasi saab. Kui tulevikust rääkida. Meil pole aimugi, mis sellest kõigest välja tuleb.

Minu huvialaks on haridus - tegelikult olen ma aru saanud, et igaüht huvitab haridus. Kas pole nii? Minu meelest on see väga huvitav. Kui sa oled pidulikul õhtusöögil ja ütled, et töötad hariduse alal - tegelikult, kui aus olla, ei viibi sa kuigi tihti õhtusöökidel, kui töötad hariduse alal. (Naer) Sind lihtsalt ei kutsuta. Ja huvitaval kombel ei kutsuta sind ka kunagi tagasi. Mis on veider, mu meelest. Ent kui sa oled õhtusöögil ja ütled kellelegi... kui küsitakse: "Millega sa tegeled?" ja sa ütled, et töötad hariduse alal, siis näed, kuidas nad kahvatuvad ja silmist võib lugeda mõtet: "Jumala pärast, miks mina? See on mu ainus vaba õhtu sel nädalal." Kui aga küsid midagi nende hariduse kohta, tabab sind hävitav pilk. Sest see on teema, mis inimesi sügavalt puudutab, kas pole tõsi? Nagu religioon, raha ja teised asjad. Mind huvitab haridus väga. Ja ma arvan, et meid kõiki. Me investeerime sellesse palju, osaliselt seetõttu, et haridus peaks viima meid sellesse tulevikku, mida meie mõistus haarata ei suuda. Kui mõelda - lapsed, kes sel aastal kooli lähevad, jäävad pensionile aastal 2065. Kellelgi pole aimu - vaatamata tarkusele, mida viimase 4 päeva jooksul siin demonstreeritud on - milliseks kujuneb maailm 5 aasta pärast. Ja sellegipoolest peame meie neid selleks ette valmistama. Ettenägematuse määr on minu meelest üüratu.

Ja kolmandaks on asjaolu, et me kõik nõustume lõpuks sellega, kuivõrd erilised on laste võimed, nende innovatsioonivõime. Sirena eile õhtul oli tõeline pärl, kas pole? Vapustav oli näha, mida ta suutis. Ta on haruldane. Kuid ma arvan, et tegelikult pole ta haruldus kõikide laste hulgas. Meil on tegu inimesega, kes on erakordselt pühendunud, kes on leidnud oma ande. Aga ma väidan, et kõik lapsed on ääretult andekad. Meie aga laseme julmalt nende andel raisku minna. Ma tahan rääkida haridusest ja ma tahan rääkida loovusest. Minu väide on, et loovus on tänapäeva hariduse puhul täpselt sama tähtis kui kirjaoskus, ja me peaksime sellesse ka samamoodi suhtuma. (Aplaus) Aitäh. See muide ongi kõik. Suur tänu. (Naer) Nii, 15 minutit veel. Niisiis... ma olen sündinud... ei... (Naer)

Kuulsin hiljuti toredat lugu - mulle meeldib sellest rääkida - lugu ühest 6-aastasest tüdrukust joonistustunnis. Ta istus klassis tagapingis ning joonistas. Tüdruk ei teinud tavaliselt tunnis kaasa, kuid tolles joonistustunnis ta tegi. Õpetaja oli vaimustuses, läks tema juurde ja küsis: "Mida sa joonistad?" Tüdruk vastas: "Ma joonistan Jumalat." Õpetaja ütles: "Aga keegi ju ei tea, milline Jumal on." Ja tüdruk ütles: "Nad kohe saavad teada." (Naer)

Kui mu poeg oli 4-aastane, Inglismaal - tegelikult oli ta neljane igal pool, kui aus olla. (Naer) Kui peensustesse laskuda, siis oli ta neljane igal pool, kus ta tol aastal viibis. Ta mängis jõulunäidendis, Jeesuse sünniloos. Kas mäletate seda lugu? See on kuulus. See on kuulus lugu. Mel Gibson tegi sellele järje. Võib-olla olete näinud: "Jeesuse sünd II". James sai Joosepi osa ja me olime väga rõõmsad. Meie meelest oli see üks peaosadest. Meie tuba oli täis agente, seljas T-särgid: "James Robinson ON Joosep!" (Naer) Temal ei olnud sõnalist osa, kuid te teate ju seda kohta, kus kolm kuningat tulevad ning toovad kinke, kulda, viirukit ja mürri. See on tõsilugu. Me istusime saalis, ja ma arvan, et neil läks lihtsalt natuke sassi, sest kui hiljem rääkisime ühe poisiga ja küsisime: "Kas kõik on korras?", vastas ta: "Jah, miks? Kas midagi oli valesti?" Ta lihtsalt vahetas paar sõna ära. Igatahes, sisse astus kolm poissi, 4-aastased, rätikud turbaniks ümber pea, ja panid oma karbid maha. Esimene poiss ütles: "Tõin teile kulda." Teine poiss: "Tõin teile mürri." Ja kolmas ütles: "Tõin teile siirupit." (Naer)

Neid lugusid seob see, et lapsed on valmis riskima. Kui nad ei tea, siis nad lihtsalt katsetavad. Kas pole tõsi? Nad ei karda eksida. Ei, ma ei taha öelda, et eksimine on sama mis loovus. Aga fakt on, et kui sa pole valmis eksima, ei tule sa kunagi millegi originaalse peale. Kui sa pole valmis eksima. Ning ajaks, kui lapsed täiskasvanuks saavad, on enamik neist selle võime kaotanud. Nad on hakanud eksimise ees hirmu tundma. Muuseas, samamoodi juhime me ettevõtteid. Me häbimärgistame eksimusi. Meie praeguses haridussüsteemis on vead halvimad asjad, mida keegi võib teha. Tulemus on see, et me harime inimestest välja nende loomevõime. Picasso ütles kord, et kõik lapsed on sünnilt kunstnikud. Raske on aga suureks saades kunstnikuks jääda. Olen veendunud, et me mitte ei kasva loovuse poole, vaid pigem kasvame sellest välja. Või pigem, see haritakse meist välja. Miks see nii on?

Umbes 5 aastat tagasi elasin Stratford-on-Avonis. Siis kolisime Stratfordist Los Angelesse. Võite kujutleda, kui märkamatu üleminek see oli. (Naer) Tegelikult me elasime paigas nimega Snitterfield, Stratfordi külje all, samas paigas, kus sündis Shakespeare'i isa. Kas see mõte hämmastab teid? Mind hämmastas. Me pole harjunud mõtlema, et Shakespeare'il oli isa, kas pole? Eks ole? Sest me ei mõtle tavaliselt Shakespeare'ist kui lapsest, ega ju? Shakespeare, 7-aastane? Ma polnud kunagi sellele mõelnud. Kunagi oli ta seitsmene ja käis mõne õpetaja juures inglise keele tunnis, eks ole? Kui tüütu see võis küll olla? (Naer) "Pead rohkem pingutama." Isa saadab teda magama ja ütleb Shakespeare'ile: "Mine nüüd magama!" - William Shakespeare'ile - "Ja pane pliiats käest. Ja ära räägi enam niimoodi, see ajab kõiki segadusse." (Naer)

Igatahes, me kolisime Stratfordist Los Angelesse - tahan lihtsalt paar sõna selle kohta öelda. Mu poeg ei tahtnud kaasa tulla. Mul on 2 last. Poeg on praegu 21 ja tütar 16. Poeg ei tahtnud Los Angelesse tulla. Talle küll meeldis seal, kuid tal oli Inglismaal oma tüdruk. See oli tema elu armastus - Sarah. Nad olid tundnud teineteist juba terve kuu. Nad olid oma kokkusaamist tähistanud juba 4 korda. Kuu on pikk aeg, kui oled 16. Igatahes oli ta lennukis päris pahane ja ütles: "Ma ei kohta enam kunagi sellist tüdrukut nagu Sarah." Meil oli selle üle ausalt öeldes hea meel, sest peamiselt selle tüdruku pärast me riigist ära kolisimegi. (Naer)

Üks asi hakkab silma, kui kolida Ameerikasse või reisida maailmas ringi: igas maailma haridussüsteemis on sama õppeainete hierarhia. Igaühes. Pole vahet, kuhu lähed. Võiks eeldada, et on teisiti, aga pole. Kõige tähtsamal kohal on matemaatika ja keeled, siis humanitaarained ja seejärel kunstid. Kõikjal kogu maailmas. Ja enam-vähem igas süsteemis on ka kunstide puhul sama hierarhia. Kujutavale kunstile ja muusikale on koolides tavaliselt antud kõrgem staatus kui näitekunstile ja tantsule. Tervel planeedil pole ühtki haridussüsteemi, kus lastele õpetataks koolis iga päev tantsimist, nii nagu õpetatakse matemaatikat. Miks? Miks mitte? Minu meelest on see päris tähtis. Matemaatika on väga tähtis, kuid tantsimine samuti. Lapsed tantsiksid kogu aeg, kui neil lubataks. Me kõik teeksime seda. Meil igaühel on keha, kas pole? Või kas mul jäi mingi koosolek vahele? (Naer) Tegelikult, mis toimub on see - sedamööda, kuidas lapsed kasvavad, hakkame me neid järjest harima, vöökohast ülespoole. Lõpuks keskendume ainult peale. Ja sedagi veidi ühekülgselt.

Kui sa oleksid tulnukas ja püüaksid haridusest sotti saada ja küsiksid: "Milleks haridust on vaja?", siis ma arvan, et sa jõuaksid järeldusele - kui sa vaatad tulemusi, vaatad neid, kes on selle abil läbi löönud, kes teevad kõike nagu vaja, kes saavutavad au ja kiituse, kes on tegijad - jõuaksid ilmselt järeldusele, et kogu hariduse eesmärk terves maailmas on toota ülikooli professoreid. Kas pole tõsi? Need on inimesed, kes jõuavad tippu. Ka mina olin üks neist, nii et tehke omad järeldused. (Naer) Ei, mulle meeldivad ülikooli professorid. Kuid teate, me ei peaks neid pjedestaalile tõstma nagu inimsaavutuste ülimat tippu. Nad on lihtsalt teatud eluvorm, üks eluvorme. Kuid nad on omamoodi kentsakad ja ma ütlen seda suure kiindumusega nende vastu. Minu arust on professorite juures midagi kentsakat - mitte kõik, aga enamik neist elab oma peas. Nad elavad seal kõrgel ja veidi ühekülgset elu. Nad on justkui kehatud. Üsnagi sõnasõnalises mõttes. Nad suhtuvad oma kehasse kui vahendisse, mis transpordib nende pead, kas pole? (Naer) See on abivahend, et toimetada oma pea koosolekule. Muide, kui sa tahad kehaväliste kogemuste kohta tõendeid, siis mine akadeemikute konverentsile ja astu lõpuõhtul läbi diskoteegist. (Naer) Seal sa näed, kuidas täiskasvanud mehed ja naised väänlevad kontrollimatult, rütmist mööda, oodates lõppu, et nad saaksid minna koju ja kirjutada selle kohta ettekande.

Praegu baseerub meie haridussüsteem akadeemilise võimekuse ideel. Ja selleks on ka põhjust. Kogu süsteem mõeldi välja, sest maailmas polnud enne 19. sajandit üldharidussüsteemi. Need kõik tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi. Seega on hierarhia võrsunud kahest ideest. Esiteks, et töötegemiseks kõige kasulikumad õppeained asuvad tipus. Lapsena koolis sind tõenäoliselt tõrjuti leebelt eemale asjadest, mis sulle meeldisid, põhjusel, et sa ei leia kunagi tööd, mis on nendega seotud. Kas pole tõsi? Ära tee muusikat, sinust ei saa kunagi muusikut; ära tegele kunstiga, sinust ei saa kunstnikku. Leebe soovitus, mis on osutunud täiesti valeks. Maailm on pöördeliselt muutunud. Teiseks on akadeemiline võimekus hakanud juhtima meie arusaama intelligentsusest, sest ülikoolid kujundasid süsteemi oma näo järgi. Kui järele mõelda, siis kogu üldharidussüsteem terves maailmas on üks pikaleveninud protsess ülikooli astumiseks. Ja tulemuseks on, et paljud ääretult andekad, geniaalsed, loovad inimesed arvavad, et nad pole seda. Sest asju, millega nad koolis hästi hakkama said, lihtsalt ei hinnatud või koguni häbimärgistati. Ja mina arvan, et me ei saa enam lasta sellel jätkuda.

Vastavalt UNESCO andmetele lõpetab maailmas järgmise 30 aasta jooksul kooli rohkem inimesi kui ajaloo algusest tänaseni. Rohkem inimesi, mis tuleneb kõigest sellest, millest me rääkinud oleme - tehnoloogia arengu mõju töötegemisele, demograafia ja suur rahvastiku kasv. Ühtäkki pole kraadidel mingit tähtsust. Kas pole tõsi? Minu kooliajal, kui kellelgi oli teaduskraad, siis tal oli ka töökoht. Kui tal töökohta polnud, siis sellepärast, et ta seda ei tahtnud. Ja mina ei tahtnud, kui aus olla. (Naer) Kuid nüüd lähevad kraadiga noored koju videomänge mängima, sest töökoht, kus varem oli nõutav bakalaureus, eeldab nüüd magistrit, ja mõni teine hoopis doktorikraadi. Toimub akadeemiline inflatsioon. Ja see näitab, et kogu haridusstruktuur on jalge all kokku varisemas. Meil tuleb radikaalselt ümber mõelda oma arusaam intelligentsusest.

Teame intelligentsusest kolme asja. Esiteks, see on mitmekesine. Me mõtleme maailmast nii, nagu me seda ka kogeme. Me mõtleme visuaalselt, mõtleme auditiivselt, mõtleme kinesteetiliselt. Me mõtleme abstraktsetelt, mõtleme liikumise kaudu. Teiseks, intelligentsus on dünaamiline. Kui sa vaatad inimese ajutegevust, nagu me kuulsime eile mitmes ettekandes, siis intelligents on imeliselt interaktiivne. Aju pole sektoriteks jagatud. Tegelikult loovus - mida mina defineerin kui selliste originaalsete ideede omamist, millel on mingi väärtus - selline loovus tekib sageli koostööst eri distsipliinide vaatenurkade vahel.

Aju on sihilikult... Muide, on olemas kimp närve, mis ühendab üht ajupoolkera teisega, ja mida nimetatakse mõhnkehaks. Naistel on see suurem. Eile Helenit vaadates järeldasin ma, et see ilmselt põhjendab, miks naised oskavad paremini teha mitut asja korraga. Te ju oskate, eks ole? Selle kohta on palju uurimistöid, kuid tean seda omast käest. Kui mu naine teeb kodus süüa - mida ei juhtu tihti... õnneks. (Naer) Kui ta süüa teeb - ei, üht-teist tal ikka õnnestub - kui ta süüa teeb, siis võib ta rääkida samal ajal telefoniga, rääkida lastega, värvida lage ja teha samas ka südameoperatsiooni. Kui mina süüa teen, siis on uks kinni, lapsed toas, telefon hargil ja kui naine sisse tuleb, lähen ma närvi ja ütlen: "Terry, palun, ma püüan siin muna praadida. Jäta mind rahule." (Naer) Te ju teate tuntud filosoofilist küsimust, et kui puu metsas langeb ja keegi seda ei kuule, siis kas seda üldse juhtus? Kes seda vana lugu mäletab? Nägin hiljuti toredat T-särki, millel oli kiri: "Kui mees räägib metsas, millest ta mõtleb, ja ükski naine teda ei kuule, siis kas tal sellegipoolest pole õigus?" (Naer)

Ja kolmas asi intelligentsuse kohta on, et see on individuaalne. Kirjutan parasjagu uut raamatut pealkirjaga "Ilmutus", mis põhineb mitmetel intervjuudel inimestega, kes räägivad, kuidas nad avastasid oma talendi. Mind paelub, kuidas inimesed on selleni jõudnud. Mind ajendas kirjutama vestlus imelise naisterahvaga, kellest enamik pole ilmselt kunagi kuulnud. Ta nimi on Gillian Lynne. Kas teate teda? Mõned teavad. Ta on koreograaf ja kõik on tuttavad ta tööga. Selleks olid "Kassid" ja "Ooperifantoom". Ta on vaimustav. Ma olin kunagi Inglise Kuningliku Balleti juhatuse liige, nagu võite näha. Läksime ühel päeval Gillianiga lõunale ja ma küsisin: "Gillian, kuidas sinust tantsija sai?" Ja tema vastas, et see on huvitav lugu, sest ta ei saanud koolis hästi hakkama. Ja koolist kirjutati 30ndatel aastatel tema vanematele: "Me arvame, et Gillian kannatab õpihäire all." Ta ei suutnud keskenduda, ta ei püsinud paigal. Tänapäeval oleks öeldud, et tal on hüperaktiivsuse sündroom. Eks? Kuid siis olid 1930ndad ja hüperaktiivsuse sündroomi polnud veel leiutatud. See diagnoos polnud veel kättesaadav. (Naer) Inimesed ei teadnud, et neil võiks see olla.

Igatahes läks ta arsti juurde. Ja seal puit-tahveldisega ruumis... ta oli seal koos oma emaga, ja ta juhatati ruumi tagaossa toolile istuma, ja ta istus kannatlikult 20 minutit, kuni mees rääkis emaga kõigist probleemidest, mis Gillianil koolis olid. Ta oli problemaatiline laps, tema kodutöö jäi alati hiljaks ja nii edasi - ta oli alles 8-aastane - lõpuks istus arst Gilliani kõrvale ja ütles: "Gillian, ma kuulasin kõike, mida su ema ütles, ja me peame temaga omavahel rääkima." Ta ütles: "Oota siin, tuleme varsti tagasi," ning nad läksid ära. Ruumist lahkudes keeras arst mängima raadio, mis seisis laual. Ja kui nad olid välja läinud, ütles ta emale: "Seiske ja vaadake teda." Niipea, kui nad olid väljunud, ütles Gillian, oli ta jalul ja liigutas end muusika taktis. Nad vaatasid teda mõne minuti ja arst pöördus ema poole ning ütles: "Missis Lynne, Gillian ei ole haige. Ta on tantsija. Pange ta tantsukooli."

Küsisin: "Ja mis sai?" Ta ütles: "Ta panigi. Mul pole sõnu, kui võrratu see oli. Astusime ruumi ja see oli täis samasuguseid inimesi nagu mina. Inimesi, kes ei suutnud paigal püsida. Inimesi, kes pidid mõtlemiseks liikuma." Pidid mõtlemiseks liikuma. Nad tantsisid balletti, steppi, džässtantsu, moderntantsu ja kaasaegset tantsu. Lõpuks läks ta Kuningliku Balletikooli prooviesinemisele, ta sai soolotantsijaks, tegi vaimustavat karjääri Kuninglikus Balletis. Lõpetas Kuningliku Balletikooli ja rajas oma firma, Gillian Lynne Dance Company, kohtus Andrew Lloyd Webberiga. Ta on vastutav paari edukaima muusikalise lavateose eest ajaloos, ta on pakkunud meelelahutust miljonitele ja ta on multimiljonär. Mõni teine oleks aga saatnud ta ravile ja käskinud tal maha rahuneda.

Ma arvan... (Aplaus) Ma arvan niimoodi... Al Gore rääkis ühel õhtul ökoloogiast ja revolutsioonist, mille algatajaks oli Rachel Carson. Mina arvan, et meie ainus tulevikulootus on võtta omaks uus inimökoloogia käsitus, mille puhul me muudame oma arusaama inimvõimete rikkusest. Meie haridussüsteem on õõnestanud meie mõtlemist samamoodi, nagu me kaevandame maa maavaradest tühjaks: tarbimise eesmärgil. Kuid tulevikus pole sellest enam mingit kasu. Meil tuleb ümber mõelda põhiprintsiibid, mille alusel me oma lapsi harime. On üks võrratu tsitaat Jonas Salkilt, kes ütles: "Kui kõik putukad maa pealt kaoksid, siis 50 aasta jooksul elu Maal lakkaks. Kui kõik inimesed maa pealt kaoksid, siis 50 aasta pärast kõik eluvormid lokkaksid." Ja tal oli õigus.

TED ülistab inimese kujutlusvõimet. Peame olema ettevaatlikud, et kasutada seda andi targalt, et vältida mõningaid stsenaariume, millest me rääkinud oleme. Ja ainus viis seda teha on pidada meie loomingulisi võimeid rikkuseks, mida nad on, ja suhtuda oma lastesse lootusega, et nemadki seda teevad. Meie ülesanne on harida inimesi, et nad võiksid sellele tulevikule vastu astuda. Muide - meie ei pruugi seda tulevikku näha, kuid nemad näevad. Ja meie ülesandeks on aidata neil sellega midagi kasulikku ette võtta. Suur tänu!
 

TED Talks :: Janine Benyus: biomimikri ellurakendamine

Janine Benyusi soovitus leiutajatele: kui püüate lahendada mõnd disainialast probleemi, uurige kõigepealt loodust. Te leiate sealt vaimustavaid lahendusi, kuidas muuda asju veekindlaks, aerodünaamiliseks, päikese jõul toimivaks ja palju enamat. Ta kirjeldab oma kõnes kümneid uusi tooteid, mis on saavutanud hämmastavaid tulemusi võttes eeskuju looduselt.

 

 
 
 

Janine Benyus: biomimikri ellurakendamine


Kui ma saaksin avaldada midagi, mis on meie eest varjatud, vähemasti tänapäeva kultuurides, avaldaksin ma selle, mille oleme unustanud, aga mida teadsime kunagi sama hästi nagu oma nime, ja see on, et elame väga võimekas universumis ning oleme osake ülimalt targast planeedist. Ja et meid ümbritsevad geeniused.

Biomimikri on uus teadusharu, mis püüab neilt geeniustelt õppust võtta ja kuulata nende nõuandeid disaini osas. Mina elan siin. Ja see on samas ka minu ülikool. Mind ümbritsevad geeniused. Ma ei saa teisiti, kui pean meenutama organisme ja ökosüsteeme, mis oskavad sellel planeedil mõnusalt elada. See on asi, mida paluksin teil meenutada, kui peaksite selle taas unustama. Pidage meeles seda. See toimub igal aastal. See on usaldusväärne. Samal ajal, kui meie tegeleme tühiasjadega, sünnib see. Kevad.

Kujutlege kevade disainimist. Kujutlege seda orkestratsiooni. Teie meelest on TEDi raske korraldada. (Naer) Eks? Kujutlege ja kui te pole seda ammu teinud, siis proovige. Kujutlege ajastatust, koordineerimist, ja seda kõike ilma ülalt alla antud seadusteta, ilma poliitikata või kliimamuutuse protokollideta. See sünnib igal aastal. On palju eputamist. Õhus on palju armastust. On palju suurejoonelisi avamänge. Uskuge mind, organismidel on prioriteedid täiesti paigas.

Mul on naaber, kes ei lase mul seda unustada. Ta veedab aega enamasti selili, imetledes rohukõrsi. Kord tuli ta minu juurde, ta oli siis seitsme- või kaheksa-aastane ja tuli mulle külla. Mul oli aias üks herilasepesa, mille olin kasvama jätnud. See oli otse ukse kõrval. Enamik inimesi lõhub need niipea, kui need tekivad. Aga mind see paelus. Imetlesin seda nagu peent dekoratiivpaberit. Naabripoiss tuli mu ukse taha ja koputas. Tal oli iga päev mulle midagi näidata. Ta koputas mu uksele nagu rähn, kuni avasin. Ja ta küsis mu käest, kuidas olin ma herilastele selle maja ehitanud. Sest ta ei olnud kunagi nii suurt herilasepesa näinud. Vastasin talle: "Tead, Cody, selle ehitasid herilased ise." Me vaatasime seda koos. Ma sain aru, miks ta nii arvas, sest see oli tõesti ilusti tehtud. See oli nii arhitektuurne. Nii täpne.

Ja ma mõtlesin, kuidas ta juba oma noores eas on hakanud uskuma müüti, et kui miski on hästi tehtud, peab see olema meie tehtud. Kuidas ta ei teadnud - ja ka me kõik oleme selle unustanud -, et inimene ei ole esimene, kes midagi ehitab. Me ei ole esimesed, kes töötlevad tselluloosi. Me ei ole esimesed, kes teevad paberit. Me ei ole esimesed, kes püüavad optimeerida mahutavust, teha asju veekindlaks või kütta ja jahutada mingit rajatist. Me ei ole esimesed, kes ehitavad maju oma järglaste jaoks.

Valdkonnas, mida nimetatakse biomimikriks, on inimesed hakanud nüüd meenutama, et ka teised organismid, ehk ülejäänud loodus, teeb üpris samasuguseid asju, mida meilgi on vaja teha. Aga nemad teevad seda kõike viisil, mis on võimaldanud neil elada sellel planeedil mõnusalt miljardeid aastaid. Seega on biomimikri harrastajad looduse õpipoisid. Nad keskenduvad funktsioonidele. Tahaksin näidata paari asja, millest nad on õppust võtnud. Nad esitasid endale küsimuse: "Mis juhtuks, kui ma iga kord, kui hakkan midagi leiutama, küsiksin: "Kuidas loodus seda lahendaks?"

Ja nad on saanud teada järgmist. Selle fantastilise pildi tegi tšehhi fotograaf Jack Hedley. See on lugu Jaapani Raudtee insenerist. Nemad kavandasid kuulrongi. See nimetati kuulrongiks, sest selle esiots on ümar. Iga kord, kui see tunnelisse sisenes, tekitas see õhulaine, mis põhjustas kõrvulukustava kõmaka, kui rong tunnelist väljus. Inseneri ülemus käskis: "Leidke lahendus, kuidas rong sõidaks vaikselt."

Insener oli juhuslikult ka linnuvaatleja. Ta käis linnukaitseühingu koosviibimistel end täiendamas. Seal nägi ta filmi jäälindudest. Ja mõtles endamisi: "Nad liiguvad ühe tihedusega keskkonnast, õhust, teise tihedusega keskkonda, vette, ilma pritsimata. Vaadake seda pilti. Ilma pritsimata, et nad näeksid kalu. Ta mõtles: "Kui teeks ka samamoodi?" Ta muutis rongi vaikseks. Pani selle liikuma 10% kiiremini 15% väiksema elektrikuluga.

Kuidas tõrjub loodus baktereid? Me ei ole esimesed, kes peavad end kaitsma bakterite eest. Tuleb välja, et... See on Galapagose hai. Tema nahal ei ole baktereid, nahapind on puhas ja parasiitideta. Põhjuseks pole tema liikumiskiirus. Tõtt-öelda ta uimerdab. See hai liigub aeglaselt. Kuidas ta siis hoiab oma keha bakteritest puhtana? Ta ei kasuta mingit kemikaali. Selgub, et ta teeb seda samasuguste naastude abil, nagu kasutati Speedo ujumistrikoode juures, mis aitasid sportlastel olümpiamängudel rekordeid purustada.

Neil on eriline muster. Tema nahanaastude mustri struktuur on selline, mis ei lase bakteritel nahale laskuda ega kinnituda. Ettevõte nimega Sharklet Technologies kasutab seda pindade viimistlemiseks haiglates, et bakterid ei saaks sinna kinnituda. See on parem, kui nühkida pindu antibakteriaalsete vahendite või puhastusvedelikega, mille suhtes paljud organismid on juba resistentsed. Haiglast saadud nakkustesse sureb USAs igal aastal rohkem inimesi kui aidsi, vähki ja autoõnnetustesse kokku - umbes sada tuhat inimest.

See loomake elab Namiibia kõrbes. Seal pole joomiseks värsket vett. Aga ta imeb vett udust. Tema tiibade peal on mügarikud. Need mügarikud tõmbavad justkui magnetiga vett ligi. Neil on vett külgetõmbavad otsad ja vahajad küljed. Kui udu tuleb, koguneb niiskus otstele. Ja siis voolab külgedelt alla otse loomakese suhu. Siin Oxfordis on üks teadlane, Andrew Parker, kes seda uuris. Kineetilise arhitektuuri ettevõtted nagu Grimshaw on võtnud selle eeskujuks ja hakanud katma ehitisi niisuguse materjaliga, mis võimaldab udust vett koguda. See on 10 korda parem kui udukogumisvõrk.

Süsinikdioksiid kui ehituskivi. Organismid ei pea CO2 mürgiks. Taimed, organismid, mis loovad endale karbi, ja korallid peavad seda ehituskiviks. USAs alustas hiljuti tööd ettevõte nimega Clara, mis toodab tsementi. Nad laenasid retsepti korallrahult. Nad kasutavad CO2 ehituskivina, tootes tsementi, betooni. Tsemendi tootmisel tavaliselt eraldub tonn CO2 iga tonni tsemendi kohta. Nemad pöörasid selle võrrandi tagurpidi ja hoopis seovad pool tonni CO2 tänu korallidelt saadud retseptile.

Mitte keegi neist ei kasuta organisme endid. Nad kasutavad ainult projekte või retsepte, mis on organismidelt saadud. Kuidas loodus kogub päikeseenergiat? See on uut tüüpi päikesekollektor, mis põhineb lehe ülesehitusel. See pakib end ise kokku. Selle võib paigaldada ükskõik millisele alusele. See on väga odav ja uuesti laetav iga viie aasta tagant. See on ettevõte OneSun, kus ma töötan koos Paul Hawkeniga.

Loodus filtreerib vett paljudel eri viisidel, et eemaldada sealt soola. Me surume vee vastu membraani. Ja imestame, miks membraan umbe läheb ja miks see nii palju elektrit kulutab. Loodus teeb midagi palju elegantsemat. See toimib igas rakus. Igal punasel vereliblel teie kehas on need liivakella kujulised poorid, mida kutsutakse akvaporiinideks. Nad lasevad läbi vee molekule. See toimib nagu osmoos. Nad lasevad veemolekulid läbi ja jätavad lahustatud aine teisele poole. Ettevõte nimega Aquaporin on alustanud soola eemaldamise membraanide tootmist, jäljendades seda tehnoloogiat.

Puud ja luud kohandavad end pidevalt vastavalt survejoontele. See algoritm sisestati tarkvaraprogrammi, mida kasutatakse nüüd kergemate sildade ja kergemate ehitustalade valmistamisel. Seda kasutas autofirma Opel, et luua karkassi, mida siin näete, oma niinimetatud bioonilise auto jaoks. See aitas muuta karkassi kergemaks ja kasutada minimaalset materjalikogust, nagu organismile kohane, maksimaalse tugevuse saavutamiseks.

See mardikas, erinevalt sellest krõpsupakist, kasutab materjali nimega kitiin. Tal on mitmeid mooduseid, kuidas seda kasutada. See on veekindel. See on tugev ja elastne. See laseb õhku läbi. Selle struktuur loob värvi. Aga krõpsupakil on umbes seitse kihti, et seda kõike saavutada. Üks peamisi avastusi, mida peaksime tegema, kui tahame ligilähedaseltki saavutada seda, mida need organismid, on leida moodus, kuidas viia miinimumini kasutatava materjali hulk ja lisada sellele disain. Loodus kasutab viit polümeeri, et teha kõike seda, mida te näete. Oma maailmas kasutame me 350 polümeeri, et valmistada kõike seda.

Loodus on nano. Nanotehnoloogia, nanoosakesed, nendega seoses tõstatakse palju probleeme. Seoses lahtiste nanoosakestega. Minu meelest on huvitav aga hoopis see, kui vähesed inimesed on esitanud küsimuse: "Kuidas saaks loodus meile õpetada, kuidas muuta nanotehnoloogia turvaliseks?" Loodus teeb seda kõike juba ammu. Näiteks on ta alati nanoosakesi ainesse sadestanud. Väävlit redutseerivad bakterid eraldavad sünteesi jooksul kõrvalproduktina vette nanoosakesi. Aga kohe pärast seda eritavad nad valku, mis kogub ja seob need nanoosakesed. Nii et need settivad lahusest välja.

Energiakasutus. Organismid tarbivad energiat säästlikult. Sest nad peavad iga pisemagi energiahulga saamiseks kõvasti vaeva nägema. Üks kiiremini arenevamaid teemasid, millest räägitakse energiavõrkude valdkonnas, on "tark elektrivõrk". Meie parimateks konsultantideks on ühiselulised putukad. Sülemi-tehnoloogia. Ettevõte nimega Regen uurib, kuidas sipelgad ja mesilased leiavad toitu või lilli kõige efektiivsemalt, tegutsedes sülemina. See ettevõte paneb teie kodumasinad selle algoritmi abil üksteisega suhtlema ja otsustama, kuidas vältida maksimaalvõimsuse kasutamist.

Cornellis on grupp teadlasi, kes püüavad valmistada sünteetilist puud. Nad ütlevad: "Puu all ei ole ju mingit pumpa." Selle kapillaarjõud ja aurumine tõmbavad vett tilkhaaval ülespoole, nii et see vabaneb lehe pinnalt ja tõmmatakse läbi juurte üles. Nad püüavad luua midagi tapeedilaadset. Nende idee on paigaldada seda ehitiste sisse, et see imeks vett üles ilma pumpadeta.

Amasoonase elektriangerjas. Väga ohustatud. Mõned selle liigi esindajad tekitavad 600-voldist elektrit oma kehas asuvate kemikaalide abil. Isegi veel huvitavam on see, et 600 volti ei kõrveta teda surnuks. Te teate materjali nimega PVC. Me kasutame PVC-d kaablite isoleerimiseks. Aga kuidas isoleerivad need organismid end iseenda elektrilaengu vastu? Nendele küsimustele pole veel vastust leitud.

On tuuleturbiinide tootja, kes võttis eeskujuks vaala. Küürvaala uimede servad on lainelised. Need lainelised servad mängivad vooluga niimoodi, et see vähendab veetakistust 32%. Tänu sellele pöörlevad need tuuleturbiinid ka väga väikese tuulega.

MIT on loonud uue raadiokiibi, mis kasutab palju vähem energiat kui meie omad. See põhineb kõrva kuulmiselundil ja sama kiip on võimeline võtma vastu interneti, traadita interneti, televisiooni ja raadio signaale. Lõpuks, kui rääkida ökosüsteemi tasandist.

Biomimikri Gildis, mis on minu konsultatsioonifirma, teeme me koostööd arhitektuuribürooga HOK, käsitledes nende planeerimisosakonnas tervete linnade ehitamist. Meie seisukoht on selline, kas meie linnad ei peaks toimima vähemalt sama hästi, ökosüsteemi teenuste osas, kui looduslikud süsteemid, mida nad asendavad? Me loome niinimetatud "ökoloogiliste näitajate standardid", mis kehtestavad linnade jaoks kõrgemad nõudmised.

Küsimus on selles - biomimikri on uskumatult võimas innovatsiooni meetod. Mind huvitab: "Milliseid küsimusi tasuks lahendada?" Kui te pole seda varem näinud, on see üsna hämmastav. Dr Adam Neiman. Siin on kujutatud kogu maailma vett Maa ruumala suhtes, kogu jää, joogivesi ja merevesi, ja kogu hingatav õhk Maa ruumala suhtes. Ja nende kerade sees on elu 3,8 miljardi aastaga loonud meile lopsaka, elamiskõlbuliku paiga.

Meie kuulume pikka-pikka organismide jadasse, kes on saabunud sellele planeedile ja küsinud endalt: "Kuidas saaksime siin pikemat aega mõnusalt elada?" Kuidas teha seda, mida elu on õppinud tegema? Nimelt, looma tingimused, mis edendavad elu. Et seda saavutada, on meie sajandi disainerite jaoks minu arvates suurim väljakutse see, et me peame endale neid geeniusi meelde tuletama ja nendega kuidagiviisi taas kokku saama.

Üks suuri ideid, suuri projekte, mille kallal mul on olnud au töötada, on üks internetilehekülg. Soovitaksin teil kõigil seda külastada. Selle aadress on AskNature.org. Püüame seal TEDi stiilis süstematiseerida bioloogilist informatsiooni vastavalt disaini ja inseneriteaduse eesmärkidele.

Teeme ka koostööd EOLi ehk "Elu entsüklopeediaga", mis oli Ed Wilsoni TED-iunistus. Tema tegeleb kõige bioloogilise info kogumisega ühele internetilehele. EOLi heaks töötavad teadlased vastavad küsimusele: "Mida võime sellelt organismilt õppida?" See info avaldatakse lehel AskNature.org. Loodetavasti saab iga leiutaja, ükskõik millises maailma otsas, oma loomehetkel tippida sinna küsimuse: "Kuidas loodus eemaldab veest soola?" Ja saab vastuseks mangroovid, merekilpkonnad ja inimese enda neerud.

Nii muutub pisitasa võimalikuks teha sama, mida teeb Cody, ja olla tõesti ühenduses nende uskumatute eeskujudega, nende elatanutega, kes on olnud siin palju-palju kauem kui meie. Ja loodetavasti, nende abiga, me õpime, kuidas elada selles maailmas, selles kodus, mis kuulub meile, kuid mitte ainult. Tänan teid väga. (Aplaus)