TED Talks :: Richard Turere: mu leiutis, mis on teinud rahu lõvidega

Masai rahva jaoks, kelle seas 13-aastane Richard Turere elab, on loomakarjad ülimalt tähtsad. Lõvide rünnakuid juhtus aga üha tihedamini. Oma lühikeses inspireerivas kõnes räägib noor leidur päikesepatareiga töötavast lahendusest, mille abil lõvisid ilma neile viga tegemata eemale peletada.

 

 
 
 

Richard Turere: mu leiutis, mis on teinud rahu lõvidega


Siin ma elan. Ma elan Kenyas, Nairobi rahvuspargi lõunaosas. Taustal on mu isa veised ja veiste taga ongi Nairobi rahvuspark. Rahvuspark pole lõunast taraga eriti piiratud, mistõttu metsloomad, näiteks sebrad, võivad pargist vabalt välja tulla. Kiskjad, näiteks lõvid, järgnevad neile, ja see on tagajärg. Nad murravad meie loomi. See on üks veis, mis öösel maha murti, ja kui ma hommikul ärkasin ja nägin, et ta on surnud, olin ma väga kurb, sest see oli meie ainuke pull.

Olen masai rahva hulgast ja me usume, et me oleme tulnud taevast koos oma loomade ja maaga, kus neid karjatada, ning seepärast me peame neid väga väärtuslikeks. Nii ma kasvasin üles lõvisid väga vihates. Moranid on sõjamehed, kes kaitsevad meie rahvast ja karjasid, ja ka neile teeb see probleem muret. Nii nad tapavad lõvisid. See on üks kuuest lõvist, kes Nairobis tapeti. Arvan, et seepärast on Nairobi rahvusparki jäänud vähe lõvisid.

6- kuni 9-aastased poisid meie rahva hulgas hoolitsevad oma isa karjade eest ja sama tegin ka mina.

Seepärast pidin probleemile lahenduse leidma. Esimene mõte oli kasutada tuld, sest ma arvasin, et lõvid kardavad tuld. Kuid sain aru, et sellest polnud kasu, see koguni aitas lõvidel näha aedikust läbi. Aga ma ei andnud alla. Jätkasin otsinguid. Teine mõte oli kasutada hernehirmutist. Tahtsin jätta lõvidele mulje, et ma seisan karjaaediku juures. Aga lõvid on nutikad. (Naer) Nad tulevad ühel päeval, näevad hernehirmutist ning lähevad ära, aga teisel päeval nad tulevad ja ütlevad, see siin ei liigu, see on alati siin. (Naer) Nii ta kargab sisse ja murrab loomad maha. Ühel öösel kõndisin aediku ümber taskulambiga ja tol päeval lõvisid ei tulnud. Ja ma avastasin, et lõvid kardavad liikuvat valgust. Mul tuli mõte. Kuna ma olin väike poiss, oli mul kombeks töötada kogu päeva oma toas ja ma võtsin koguni koost lahti oma ema uue raadio, ja ta oleks mind tol päeval peaaegu maha löönud, aga ma õppisin elektroonika kohta palju. (Naer) Sain vana autoaku, indikaatorikarbi. See on see väike seade motorattal, mida motorattur kasutab, kui tahab paremale või vasakule pöörata. See vilgutab. Ja ma sain lüliti, millega saan tulesid sisse ja välja lülitada. Ja see on väike lamp ühest katkisest taskulambist.

Panin kõik kokku. Nagu näha, päikesepatarei laadib akut ja aku annab voolu väikesele indikaatorikarbile. Kutsun seda trafoks. Ja indikaator paneb valguse vilkuma. Nagu näha on pirnid pööratud väljapoole, sest sealtpoolt tulevad lõvid. Ja nii paistab see lõvidele, kui nad öösel tulevad. Lambid vilguvad ja panevad lõvid arvama, et ma kõnnin ümber karjaaia, aga mina magan kodus.

(Naer) (Aplaus) Aitäh!

Panin selle kodus üles kahe aasta eest, ja sellest alates pole mul olnud kunagi probleeme lõvidega. Mu naabrid kuulsid sellest ideest. Üks neist oli see vanaema. Lõvid on maha murdnud palju tema loomi ja ta küsis, kas võiksin ka talle lambid üles panna. Ütlesin: "Jah!" Panin need talle. Sellest alates olen lampe panemas käinud seitsmes kodus ja need töötavad. Nüüd kasutatakse mu ideed kogu Kenyas, et hirmutada teisi kiskjaid, nagu hüäänid ja leopardid, ja seda on kasutatud ka elevantide eemale peletamiseks inimeste farmidest.

Selle leiutise tõttu oli mul võimalik saada stipendiaadina ühte parimasse Kenya kooli, rahvusvahelisse Brookhouse'i kooli, ja see on väga põnev. Mu uus kool on tulnud appi ja aidanud rahaliselt ning jaganud infot. Olen käinud sõpradega oma rahva juures ja paigaldanud valgusteid sinna, kus neid pole, ja ma õpetan, kuidas neid üles seada.

Aasta tagasi olin lihtsalt üks poiss savanni heinamaalt, kes karjatas oma isa veiseid. Vaatasin, kuidas lennukid üle mu pea lendavad ja mõtlesin, et ühel päeval istun minagi lennukis. Ja siin ma olen. Mul oli võimalik lennata esimest korda elus TED konverentsile. Mu unistus on saada lennukimehaanikuks ja piloodiks, kui ma suureks saan.

Kunagi ma vihkasin lõvisid, ent kuna mu leiutis hoiab elus nii mu isa lehmad kui ka lõvid, saame me elada koos lõvidega ilma probleemideta. Ashê olên. See on "suur tänu" mu emakeeles.

(Aplaus)

Chris Anderson: Sa ei kujuta ette, kui põnev on kuulata selliseid lugusid nagu sinu oma. Nii et sa said stipendiumi. Richard Turere: Jah.

CA: Sa töötad ühe teise elektrilise leiutise kallal. Mis sul järgmisena käsil on?

RT: Mu järgmine leiutis on see, et ma tahan teha elektritara. CA: Elektritara? RT: Ma tean, et elektritara on juba leiutatud, aga ma tahan teha enda oma. (Naer)

CA: Sa oled seda katsetanud, eks ole, ja sa... RT: Katsetasin seda, aga lõpetasin, sest sain elektrilöögi. (Naer)

CA: Nagu rindel. Richard Turere, sa oled võrratu. Me elame kõigile su tegemistele kaasa, mu sõber. Suur tänu sulle! RT: Aitäh! (Aplaus)
 

TED Talks :: David Gallo tutvustab veealust imemaailma

David Gallo näitab hämmastavat videot võrratutest ookeanisügavustes elutsevatest mereloomadest nagu värvust muutev tindikala, tundmatuseni maskeeruv kaheksajalg ja neoontulesid vilgutavad kalad, kelle kõrval kahvatuvad ka parimad ärikeskuste reklaamtulbad.

 

 
 
 

David Gallo tutvustab veealust imemaailma


Sukeldume nüüd meresügavikku. Igaüks, kel on õnn olnud seda teha, teab, et ligi kahe ja poole tunnise teekonna järel jõuame me täielikku pigimusta maailma. Ja me oleme näinud aknast kõige müstilisemaid loomi, keda on võimalik kirjeldada: need vilkuvad tulukesed - bioluminestsents nagu jaanimardikatel. Dr Edith Widder - ta on nüüd Ookeani Uuringute ja Kaitse Organisatsioonis - sai kaasa võtta oma kaamera ning jäädvustada mõningaid neist võrratutest loomadest ja seda te näetegi siin ekraanil.

See on bioluminestsents. Nagu ütlesin olevat jaanimardikatel. See on lendav kalkun puu all. (Naer) Ma olen hariduselt geoloog. Aga ma naudin seda. Nagu näete, kasutavad mõned bioluminestsentsi selleks, et neid nahka ei pistetaks, teised peibutavad sellega saaki, kuid kunstilisest seisukohast on see kõik lihtsalt vapustav. Siin toimub palju ... siin on helendavate, pulseeruvate silmadega kala. Mõned värvid on mõeldud hüpnotiseerimiseks. Kui võrratud mustrid. Ja see viimane, üks mu lemmikuid, sellel on tiiviku disain. See jätab hämmastava mulje igal sukeldumisel.

See on avastamata maailm ja praeguseks oleme uurinud vaid 3% ookeanisügavustest. Me oleme juba avastanud maailma kõrgeimaid mägesid, sügavaimaid orge, veealuseid järvi, veealused koski - ja veel palju muud, mida me siin laval oleme näidanud. Ja paigas, kus me ei arvanud mingit elu olevat, leidsime, et seda on seal rohkem, mitmekesisemalt ja tihedamalt kui troopilises vihmametsas, mis näitas meile, et me ei tea oma planeedist suurt midagi. Avastamata on veel 97 protsenti ja see on kas tühi või täis üllatusi.

Kuid nüüd ma tahaksin üle tulla madalvette ja vaadata mõningaid hämmastavaid loomakesi. Peajalgsed. Lapsena ma tundsin neid kalmaari nime all põhiliselt. (Naer) See on kaheksajalg - see on dr Roger Hanloni töö merebioloogia laborist - see on nii huvitav, kuidas peajalgsed oma võrratute silmadega ümbrust tajuvad. Milline valgus, millised mustrid. Siin liigub kaheksajalg üle merepõhja, leiab omale paiga, tõmbab ennast krussi ja sulandub keskkonda. Pole lihtne.

Järgmises lõigus me näeme kalmaari paari. Need on kalmaarid. Kui isased võitlevad, kui nad on agressiivsed, siis muutuvad nad valgeks. Siin kaks isast võitlevad, lüües tagaotsi vastamisi, mis on omapärane võte muidugi. Siin on aga isane vasakul ja emane paremal, ja isane on vahetanud värvi, nii et emane näeks alati tema lahkemat, õrnemat poolt. Ja isane ... (Naer) Vaatame uuesti. Vaatame seda uuesti. Jälgi värvust - valge paremalt poolt, pruun vasakult. Ta liigub tagasi - nii hoiab ta teised isased eemal, kui oma kehavärvi poolitab - ja tuleb teisele poole ... Bingo! Mulle on öeldud, et seda ei tee üksnes isased kalmaarid, aga ma ei tea. (Naer)

Tindikala. Mulle meeldib tindikala. See on Austraalia hiidseepia. Ja siin ta on, põrnitseb oma väikeste kurblike silmadega. Aga nemadki võivad üpris hämmastavaid asju teha. Siin me näeme üht tagurdamas kaljulõhesse ja - vaata ta kombitsaid - ta lihtsalt tõmbab need sisse ja moondab vetika sarnaseks. Sulandub täielikult keskkonda. Tõeliselt hämmastav. Siin kaks isast võitlevad. Ja jällegi on nad piisavalt taibukad, need peajalgsed; nad teavad, kuidas hoiduda teist vigastamast. Aga vaata, milliseid mustreid nad oma nahal moodustavad. See on hämmastav.

Siin on kaheksajalg. Mõnikord tahavad nad jääda liikudes märkamatuks, et kiskja teda ei märkaks. See sell siin aga suudab ennast moondada kivitüki sarnaseks ning, jälgides ümbruskonda, võib libiseda üle ookeanipõhja, kasutades laineid ja varjusid, et teda ei nähtaks. Tema liikumine sulandub keskkonda - liikuva kivi trikk. Nii et me võime madalvee kohta palju uut õppida. Uurime küll sügavusi, aga saame teada palju madalvee kohta. Selleks on hea põhjus - madalvesi on täis röövloomi - siin on barrakuuda - ja kui sa oled kaheksajalg või peajalgne, on sul tõesti vaja mõista, kuidas end oma keskkonnas peita.

Järgmises kaadris näed sa ilusat korallpõhja. Ja vaata, kui ilusasti kaheksajalg sealt välja paistaks, kui ta ei saaks kasutada oma värvimaskeeringut, muuta oma naha värvi ja tekstuuri. Siin esiplaanil on mõned vetikad... ja kaheksajalg. Kas pole võrratu? Nüüd Roger kõnetas teda, ta põgenes tindipilves ja kui ta peatus, mõtles kaheksajalg: "Oh, mind märgati. Parim, mis ma teha saan, on muuta end nii suureks kui võimalik." See pruun värv muudab ta silmakoha väga suureks. Nii, et ta bluffib. Vaatame seda tagurpidi - Ma mõtlesin, et ta teeb nalja, kui seda esimest korda nägin. Ma arvasin, et see on joonistatud - siin on see tagurpidi. Vaata ta nahavärvi, vaata naha tekstuuri. Lihtsalt hämmastav loom, suudab muuta nii värvi kui tekstuuri, et keskkonda sulanduda. Vaata, kuidas ta selle vetikaga ühte sulab. Üks, kaks, kolm. (Aplaus) Ja ta ongi läinud. Ja sama teen mina.

Aitäh teile!
 

TED Talks :: Mike Rowe ülistab tööd - igat sorti tööd

Mike Rowe, saate "Mustad Tööd" saatejuht, jutustab mõtlemapanevaid (ja õudusttekitavaid) lugusid tõelisest tööelust. Kuula tema mõtteid ja tähelepanekuid raske töö olemusest ja sellest, kuidas töötegemist tänases ühiskonnas ebaõiglaselt alahinnatakse.

 

 
 
 

Mike Rowe ülistab tööd - igat sorti tööd


Meid kutsuti "Mustade Tööde" võttetrupiga väiksesse Colorado linna nimega Craig. See on mõnikümmend ruutkilomeetrit suur, asub Kaljumägedes. Ja kõnealune töö oli lambakasvatus.

Minu ülesanne selles saates, kes seda näinud pole - see on üsna lihtne. Ma olen õpipoiss ja töötan koos inimestega, kes antud tööd päriselt teevad. Minu ülesanne on lihtsalt proovida kõike kaasa teha ja anda aus ülevaade, mis tunne on olla nende inimeste nahas ühel päeval nende elus. Kõnealune töökoht - lammaste karjatamine. Tore.

Me lähme Craigi ja registreerime ennast hotelli sisse ja järgmisel päeval ma saan teada, et kastreerimine on kindlasti osa sellest tööst. Tavaliselt ei tee ma mingit eeluuringut. Aga, see on tundlik teema, ma töötan Discovery Channelis, ja me tahame kõike, mida me teeme, täpselt portreteerida, ja kindlasti olla samas loomade suhtes lugupidavad. Nii ma helistasin Humaansuse Ühingusse ja ütlesin: "Vaadake, ma pean lambaid kastreerima, kuidas see käib?"

Ja nad ütlevad: "Jah see on üsna lihtne." Nad kasutavat sisuliselt sellist kummipaela, ainult väiksemat. See siin oli tegelikult ümber kaardipaki, mille ma eile sain, aga see oli üsna sarnane.

Ja ma ütlesin: "No kuidas see täpselt käib?"

Ja nad ütlesid: "Pael seotakse ümber saba, tihedalt. Ja teine pael seotakse ümber munandite, tihedalt. Vere vool aeglustub, nädal hiljem kukuvad kõnealused osad ära."

"Tore! Sain aru!" Okei, ma helistan kinnituseks SPCA-sse - nad kinnitavad seda. Ma helistan PETA-sse, nalja pärast, neile see ei meeldi, aga nad kinnitavad. Olgu, sisuliselt nii see käib.

Nii et järgmisel päeval lähen ma kohale. Mulle antakse hobune ja me lähme lammastele järgi ja toome nad aedikusse, mille me ehitasime, ja tegeleme loomakasvatusega.

Melanie on Alberti naine. Albert on lambakasvataja, kellest juttu on. Melanie tõstab talle üles - kahe käega - üks käsi kahel jalal paremal, samamoodi vasakul. Tall pannakse posti otsa, ta tõmbab jalad laiali. Hea küll. Tore. Albert läheb sisse, mina järele, võttemeeskond ümberringi. Ma alati vaatan enne pealt, kui esimest korda mingit tööd proovin. Õpipoisid, nagu teate, teevad nii. Albert paneb käe taskusse, et võtta välja, teate, see must kummipael, aga selle asemel ilmub välja nuga. Ja mina ütlen, et see ei ole ju kumm. Ja ta tegi noa randmeliigutusega lahti ja see peegeldas päikest, mis just üle mägede paistis, see oli väga - see oli muljetavaldav.

Umbes kahe sekundiga oli nuga Albertil saba kõhre vahel, lamba tagumiku kõrval, ja äkki oli saba ämbris, mida ma hoidsin. Sekund hiljem hoidis ta pöidla ja parkunud nimetissõrme vahel mundandikotti kõvasti kinni, ja ta tõmbas seda enda poole, sedasi, ja ta võttis noa ja pani selle otsa peale. Kui sa, Michael, arvad, et sa tead, mis edasi saab, siis sa ei tea. Ta lõikab otsa ära ja viskab selle üle õla, siis haarab munandikoti ja lükkab selle üles, ja siis ta kummardub, varjates mu vaadet, aga ma kuulen mingit lurisevat häält, ja heli, mis kõlab nagu rebitaks mingit takja-tüüpi kinnitust lahti, ja ma ei tee isegi nalja.

Kas saaks video käima panna? Ei ma teen nalja, me ei ... (Naer) Ma arvasin, et parem on rääkida piltlikult.

Ma teen nüüd midagi sellist, mida ma "Mustade Tööde" võtetel kunagi teinud pole. Ma ütlen: "Aeg maha. Stopp." Te teate seda saadet, me kasutame esimest võtet, me ei teegi teist võtet. Ei ole mingit käsikirja, ei mingit mõttetust. Me ei lollita, me ei tee proovi. Me filmime seda, mis on!

Ma ütlesin: "Stopp. See on hull." Ma mõtlen, teate - (Naer) See on hullumeelsus. Nii ei saa.

Ja Albert ütles: "Mida?"

Ja mina: "Ma ei saa aru, mis just toimus, aga selles ämbris on munandid, ja nii see ei käi."

Tema ütles: "Noh, meie teeme nii."

Mina ütlesin: "Miks te seda nii teete?" Ja enne kui ma tal midagi seletada lasksin, ütlesin: "Ma tahan seda õigel viisil teha, kummipaeltega."

Ja tema ütleb: "Nagu Humaansuse Ühing?"

Ja mina ütlesin: "Jah, nagu Humaansuse Ühing. Teeme nii, et tall ei kiunuks ega jookseks verd - kuule, meie saadet näidatakse viiel mandril. Meid näidatakse Discovery Channelis kaks korda päevas - me ei saa seda teha."

Ta ütleb: "Hea küll." Ta läheb oma kasti juurde ja tõmbab välja kotikese kummipaeltega. Melanie tõstab järgmise talle üles, paneb ta posti otsa, pael pannakse ümber saba, pael ümber munandikoti. Tall pannakse maha, tall astub kaks sammu, kukub maha, tõuseb üles, väriseb pisut, astub veel kaks sammu, kukub maha. Mina ütlen, see küll tallele head ei ennusta. Tõuseb üles, läheb nurka, väriseb, ja heidab külili ja tal on ilmselgelt paha.

Ja ma vaatan seda talle ja küsin: "Albert, kui kaua? Millal ta jalule tõuseb?"

Tema ütleb: "Üks päev."

Mina ütlesin, "Päev! Millal need ära kukuvad?"

"Nädalaga."

Samal ajal see tall, kelle kallal ta just oma protseduuri rakendas, teate, ta lihtsalt kepsutab ringi, verejooks jäi seisma. Tema, teate, näksib muru, kepsleb rõõmsalt. Ja ma olin lihtsalt vapustatud, kui väga ma tol hetkel eksisin. Ja mulle meenus, kui sügavalt ja tihti ma üleüldse eksin. (Naer) Ja eriti tuli mulle meelde, kui väga mul tol päeval ei vedanud, sest nüüd pidin ma tegema sama, mida Albert just tegi, ja neid tallesid oli aedikus umbes 100, ning äkki tundus see kõik nagu Saksa porno, ja ma ... (Naer)

Melanie tõstab talle üles, paneb ta posti otsa, tõmbab jalad laiali. Albert ulatab mulle noa. Ma lõikan saba ära. Ma haaran munandikotist kinni, lõikan otsa ära. Albert juhendab: "Lükka see üles." Ma lükkan. "Lükka veel." Ma lükkan.

Munandid tulevad välja, nad näevad välja nagu pöidlad, vaatavad sinu poole. Ja ta ütleb: "Hammusta. Lihtsalt hammusta nad ära." Ja ma kuulsin teda, ma kuulsin kõiki sõnu. (Naer) Nagu kuidas - kuidas ma siia sattusin? Kuidas ... teate ... ma mõtlen ... kuidas ma siia sattusin? (Naer)

See on üks neid hetki, kui aju läheb oma radu, ja äkki ma seisan seal, Kaljumägedes, ja suudan mõelda ainult Aristotelese definitsioonist sõnale tragöödia. Aristoteles ütleb, et tragöödia on hetk, kui kangelane seisab silmitsi oma identiteediga. (Naer)

Ja ma mõtlen: "Mis metafoor see selline on? Mulle ei meeldi, millest ma praegu mõtlen." Ja ma ei saa seda mõtet peast välja, ja ma ei saa seda pilti silme eest ära. Nii ma siis tegin, mida pidin. Ma läksin ja haarasin nad. Haarasin nad nii ja nõksatasin oma näo tagasi. Ja ma seisan seal, kaks munandit lõual. (Naer) Ja nüüd ma ei saa - ei saa sellest metafoorist lahti.

Olgu, ma olen ikka Aristotelese "Poeetika" juures ja mõtlen - ei kuskilt tormavad mulle pähe kaks terminit, mida ma kuulsin viimati siis, kui mu klassikaprofessor need mulle pähe tuupis. Ja need on anagnorisis ja peripeteia. Anagnorisis ja peripeteia. Anagnorisis on kreeka keeles avastus. Otsetõlkes, üleminek teadmatusest teadmisesse on anagnorisis. See on see, mida meie kanal teeb, mida "Mustad Tööd" teeb. Ja ma olen iga jumala päev kaelani anagnorisistes. Tore. Teine sõna, peripeteia, see on hetk suurtes tragöödiates, teate - Euripides ja Sophokles - hetk, kus Oidipusel on see hetk, kui ta saab äkki aru, et kuum tšikk, kellega ta maganud ja lapsi teinud on, on ta ema. Okei. See on peripeteia ehk ootamatu pööre. Ja see metafoor mu peas - mul on anagnorisis ja peripeteia lõual. (Naer)

Ma ütleks, see on väga hea võte. Kui sa hakkad peripeteiat otsima, leiad sa teda igalt poolt. Bruce Willis filmis "Kuues meel", eks? Üritab terve filmi aidata väikest last, kes näeb surnuid, ja siis, põmm - oh, ma olen surnud - peripeteia. Mõistate? See mõjub purustavalt, kui publik seda õigesti näeb. Neo "Matrix'is", eks? "Oh, ma elan arvutiprogrammis" - kui imelik.

Need on avastused, mis viivad äkilise mõistmiseni. Ja neid olnud 200 musta töö jooksul kogu aeg, aga see - see puuris mulle ajusse midagi, milleks ma valmis polnud. Ning seal seistes, vaadates rõõmsat talle, keda ma just rüvetanud olin - aga ta nägi hea välja. Vaadates seda teist vaesekest, kelle peal ma õiget meetodit kasutasin, ja olin rabatud, et kui ma selles eksisin, ja kui ma nii sageli otseselt eksin, siis mida mul teiste peripateetike väärarusaamade kohta öelda on?

Sest vaadake, ma pole antropoloog, aga mul on sõber, kes on. Ja ma räägin temaga. (Naer) Ja ta ütleb: "Kuule Mike. Kuule, ma ei tea, kas su aju see huvitab või mitte, aga kas tead, et sa oled filminud igas osariigis? Sa oled töötanud kaevurina, kalurina, terasetööstuses, sa oled töötanud igas suures tööstusharus. Sa oled õlg õla kõrval seisnud nende meestega, kellega meie poliitikud iga nelja aasta tagant sidet luua üritavad, eks?

Ma näen ikka Hillaryt rukkipõllul pildistamas, lõug märg, koos terasetöölistega. Aga need on inimesed, kellega ma iga päev töötan. "Ja kui sul on nende inimeste mõtete kohta midagi öelda, kollektiivselt, siis äkki tasuks sellele mõelda. Sest, kuule, neli aastat." Sellised mõtted on mu peas, munandid lõual, mõtted hüplevad ringi. Pärast seda võtet "Mustad Tööd" ei muutnud, see on ikka sama saade, aga see muutis mind, isiklikult.

Nüüd, kui ma saatest räägin, ei räägi ma enam lihtsalt seda lugu, mida te kuulsite, ja veel 190 sarnast lugu. Ma räägin neist, aga räägin ka oma eksimustest, mõnedest arusaamadest töö kohta, mida ma olen puutumatuks pidanud, mis seda aga ei ole. Musta tööd tegevad inimesed on õnnelikumad kui te arvate. Rühmana on nad õnnelikemad inimesed, keda tean. Ma ei hakka heietama ametiühingutest ega mingit õnneliku töölise jama. Ütlen teile lihtsalt, et need on rahulolevad inimesed, kes teevad mõeldamatuid töid. Tee äärest surnud loomade korjajad vilistavad tööd tehes, ma vannun. Tegin seda koos nendega. Nende elu on imeliselt sümmeetriline. Ma näen seda aina uuesti ja uuesti.

Nii ma hakkasin mõtlema, mis juhtuks, kui me mõned Pühad Lehmad küsimärgi alla seaksime. Järgi oma kirge - me oleme viimased 36 tundi siin sellest rääkinud. Järgi oma kirge - mis võiks selles valet olla? See on arvatavasti üks halvimaid nõuandeid üldse. (Naer) Teate, järgi oma unistusi ja mine pankrotti, eks? Ma kuulsin seda lapsena kogu aeg. Ma ei teadnud, mida oma eluga teha, aga mulle öeldi, et kui sa järgid oma kirge, läheb kõik hästi.

Ma võin teile kohe 30 näidet tuua - Bob Combs, seafarmer Las Vegases, kes korjab kasiinodest toidujäätmeid ja söödab neid oma sigadele. Miks? Sest kraamis, mida me järgi jätame, on nii palju valku, et tema sead kasvavad kaks korda kiiremini kui tavaliselt, ja ta on rikas seafarmer, ja ta on keskkonnale kasulik, ja ta veedab oma päevad, osutades seda imelist teenust, ja ta haiseb nagu põrgu, aga Jumal õnnistab teda. Ta teenib väga hästi. Küsi temalt: "Kas sa järgisid oma kirge selle saavutamiseks?" ja ta naeraks su üle. Talle pakuti tema farmi eest just 60 miljonit dollarit ja ta keeldus sellest, Vegase külje all. Ta ei järginud oma kirge. Ta astus sammu tagasi ja vaatas, mida kõik teised tegid, ning tegi teistmoodi. Ja selliseid lugusid kuulen ma ikka ja jälle.

Matt Froind, piimatalunik New Canaanis, Connecticutis, kes ühel päeval ärgates mõistis, et tema lehmade sitt oleks suurema väärtusega kui piim, kui ta teeks sellest biolagunevaid lillepotte. Nüüd müüb ta neid Walmartile. Järgi oma kirge - ole nüüd.

Nii hakkasin seda kire-küsimust uurima. Ma uurisin efektiivsust ja tulemuslikkust - nagu Tim just rääkis, neil on suur vahe. Ma uurisin meeskonnatööd ja otsustavust, ja kõiki neid sõnakõlkse, mis peaksid kindlustama edu, ja mis ripuvad imalate loosungitena nõupidamisruumides üle kogu maailma. Kõike seda - ühtäkki oli kõik see pea peale keeratud.

Ohutus - ohutus ennekõike? Tulles tagasi OSHA ja PETA ja Humaansuse Ühingu juurde. Mis siis, kui OSHA eksib? See on ketserlik, mida ma kohe ütlen, aga mis siis, kui ohutus on tähtsuselt kolmas? Eks? (Naer) Ei, päriselt ka. Ma pean silmas, et ma hindan oma turvalisust nendel hulludel töödel, nagu ka need inimesed, kellega ma töötan, aga need, kes selle töö tehtud saavad, nemad ei räägi ohutusest ennekõike. Nad teavad, et teised asjad on tähtsamad - töötegemine on kõige tähtsam, töö tuleb ära teha.

Ma ei unusta kunagi, kuidas ma olin Beringi merel krabilaeval koos "Ohtlikuil vetel" tegijatega, saate esimesel hooajal. Olime Venemaa rannikust umbes 100 miili kaugusel, 15-meetrised suured lained, roheline vesi lendab üle roolikambri, kõige ohtlikum keskkond, mida ma kunagi näinud olen. Ja ma olin ühe tüübiga laeva tagaosas, 12 meetrit tekist kõrgemal, mis tundub nagu vaataks oma kingi, ja teate, ta teeb ookeanis nii. Kirjeldamatult ohtlik.

Ma koperdan alla, lähen roolikambrisse ja ütlen mõningase umbusuga hääles: "Kapten, OSHA."

Ja ta ütleb: "OSHA? Ookean." Ja osutab välja. (Naer) Aga mida ta tol hetkel ütles, seda ei saa mandriosariikides korrata. Seda ei tohi öelda üheski tehasehoones ega ehitusplatsil. Ta vaatas mind ja ütles: "Poeg," - ta on muideks minu vanune ja kutsub mind pojaks - ta ütleb: "Poeg, ma olen krabilaeva kapten. Minu ülesanne pole sind elusana koju viia. Minu ülesanne on sind rikkana koju viia." (Naer) Kui tahad elusana koju saada, on see sinu teha. Ja kogu ülejäänud päeva, ohutus ennekõike.

Ma - Nii et mõte, et me loome mingi - enesega rahulolutunde, kuigi me samas räägime kellegi teise vastutusest nagu oleks see meie oma, ja vastupidi. Igatahes, palju asju. Ma võiksin pikalt rääkida väikestest asjadest, ja oma lõpututest eksimustest. Aga lõppkokkuvõttes jõuab see selleni. Mul on teooria, mida ma teiega jagan oma ülejäänud 2 minuti ja 30 sekundi jooksul.

See kõlab nii - me oleme tööle sõja kuulutanud, ühiskonnana, meie kõik. See on kodusõda. Külm sõda, tegelikult. Me ei plaaninud seda, ega keerutanud makjavellistlikult oma vuntse, aga me tegime seda. Ja me kuulutasime sõja vähemalt neljal rindel, kindlasti Hollywoodis. Viis, kuidas tööinimesi televiisoris kujutatakse, on naeruväärne. Kui seal on torumees, siis on ta 150-kilone ja suure tagumikupraoga, tunnistage. Te näete teda kogu aeg. Torumehed ongi sellised, eks? Me teeme neist kangelased või naerualused. Seda teeb televisioon. "Mustade Tööde" saates katsume seda mitte teha, mille pärast ma seda tööd teengi ega tee sohki.

Aga me kuulutasime sõja Madisoni Avenüül. Sealt tulevad paljud reklaamid - sõnumi poolest, mida neis öeldakse? Su elu oleks parem, kui saaksid vähem töötada, kui sa ei peaks vaeva nägema, kui saaks varem koju tulla, kui saaks varem pensionile, kui saaks varem tööelust välja, seda aina korrutatakse.

Washington - ma ei hakka rääkima kõigist lepingutest ja poliitikatest, mis mõjutavad olemasolevaid töökohti tegelikkuses, sest ma ei teagi. Tean ainult, et ka see on üks sõjarinne.

Ja siinsamas Silicon Valleys. Kui paljudel on praegu iPhone kaasas? Kui paljudel on Blackberry? Me oleme sisse lülitatud, ühendatud. Ma ei ürita üldse väita, et tehnoloogilises revolutsioonis on midagi halba. Issake, mitte selles seltskonnas. (Naer) Aga ma ütleks, et innovatsioon ilma imitatsioonita on ajaraiskamine. Ja keegi ei ülista imiteerimist, nii nagu "Mustade Tööde" tegelased seda teevad. Sinu iPhone pole midagi ilma nende inimesteta, kes teevad seda elektroonikat üha uuesti ja uuesti. Kõik see teeb selle võimalikuks samavõrra kui nutikus, millega see leiutati.

Meil on uus tööriistakast, teate. Meie tänased tööriistad pole labidad ja kirkad. Need on asjad, mida me kaasas kanname. Ja selle lõpptulemusena on paljud tööd kõrvale tõrjutud. Ja ma mõistsin, loodetavasti mitte liiga hilja - ma ei tea, kas saan veel 200 lugu teha, aga proovime nii palju kui saame. Ja minu jaoks on kõige tähtsam teada, ja silmitsi seista sellega, et ma olen paljude asjade suhtes eksinud, mitte ainult munandite suhtes oma lõual. Ma eksisin palju.

Niisiis me mõtleme - meie all pean silmas ennast - et tööle võiks teha avalike suhete kampaania - käsitööle, oskustööle. Keegi peab avalikkusele unustatud plusspooltest rääkima. Nagu vanaisad. Jutud, mida paljud meist lapsena kuulsid. Aga me oleme kuidagi natuke ära eksinud.

Barack tahab luua 2,5 miljonit töökohta. Infrastruktuur on tähtis. Sõjas töö vastu on ohvrid, nagu igas teises sõjas. Infrastruktuur on esimene. Kahanev õpilaste arv kutsekoolides on teine. Igal aastal, vähem elektrikuid, vähem tislereid, vähem torumehi, vähem keevitajaid, vähem torupaigaldajaid, vähem küttepaigaldajaid. Infrastruktuuritöökohad, millest kõik räägivad, on need töömehed. Need, kelle hulk pidevalt kahaneb. Samas on meil vaja vähemalt 2 triljonit dollarit, Ameerika Tsiviilinseneride Ühingu sõnul, et natukenegi parandada infrastruktuuri, mis praegu vastab hindele D-.

Nii et kui ma kuhugi kandideeriks, mida ma ei tee, siis ma ütleks, et töökohad, mida me luua loodame, ei jää püsima, kui inimesed neid töid ei taha. Ja ma tean, et selle konverentsi mõte on kiita asju, mis on meile lähedased ja kallid, aga ma tean ka, et puhas ja must pole vastandid. Nad on sama mündi kaks külge, just nagu innovatsioon ja imitatsioon, nagu risk ja vastutus, nagu peripeteia ja anagnorisis, nagu see vaene tall, kes loodevatasi enam ei värise, ja nagu mu aeg, mis on otsas.

Oli tore teiega rääkida, ja minge tagasi tööle, eks? (Aplaus)