"Inimesed kardavad erinevust nii palju, et üritavad sobitada kõike tibatillukestesse täpselt sildistatud kastidesse," ütleb 16-aastane Rosie King, kes on julge, ninakas ning autistlik. Ta küsib: "Miks kõik üritavad nii väga normaalsed olla?" Ta kutsub üles kõiki lapsi, vanemaid, õpetajaid ja inimesi ülistama unikaalsust. See on hiilgav tunnistus potentsiaalist, mis peitub inimeste mitmekesisuses.

 

 

Rosie King: Autism on andnud mulle vabaduse olla mina ise


Ma pole sellest paljudele rääkinud, aga minu peas on tuhandeid samaaegselt eksisteerivaid maailmu. Peale selle on mul autism.

Inimesed kipuvad arvama, et autismi võib iseloomustada mustvalgete kirjeldustega, kuid tegelikult on autistid väga erinevad. Näiteks minu väikevennal on tõsine autismi vorm. Ta on mitteverbaalne. Ta ei oska üldse rääkida. Aga mulle näiteks meeldib tohutult rääkida. Inimesed seostavad autismi tavaliselt sellega, et autistidele ei meeldi peale matemaatika ja teaduse mitte midagi, aga ma tean mitmeid autistlikke inimesi, kes on väga loovad. Selline on aga inimeste stereotüüpne mõtlemine ja stereotüübid on tihti - kui mitte alati - valed. Kui inimesed kuulevad sõna "autism", seostab suur osa seda filmiga "Vihmamees". Laialt on levinud uskumus, et iga autistlik inimene on Dustin Hoffman. See pole tõsi.

Aga olukord pole nii ainult autistidega. Sama lugu on lesbide, geide, bi- ja transseksuaalidega, naiste ja mittevalgetega. Inimesed kardavad erinevust nii palju, et üritavad sobitada kõike tibatillukestesse täpselt sildistatud kastidesse. Järgnev näide on tõsielust. Ma guugeldasin: "Autistlikud inimesed on ..." Kui Google'isse midagi kirjutada, püüab ta pakkuda, mida otsid, ning esimene asi, mida Google pakkus, oli: "Autistlikud inimesed on deemonid". Nii et see on esimene asi, mida inimesed mõtlevad, kui kuulevad sõna "autism". Issand, nad teavad! (Publik naerab)

Üks asi, mida ma suudan, kuna mul on autism - see on pigem võime kui puue - on see, et mul on väga väga elav kujutlusvõime. Las ma seletan. Tänu oma kujutlusvõimele elan ma nagu kahes maailmas. Lisaks meie ühisele, reaalsele maailmale, on minu peas ka teine maailm, mis on tihti palju reaalsem kui tõeline maailm. Mul on väga kerge oma kujutlusvõimel lennata lasta, kuna ma ei ürita ennast tibatillukesse kasti sobitada. See on üks parimaid asju autistlikkuse juures. Autistid ei ürita olla nagu teised. Kui nad teavad, mida teha tahavad, siis nad leiavad selle tegemiseks viisi ja hakkavad pihta. Kui ma üritaks end kasti sobitada, siis poleks ma praegu siin, ja ma poleks saavutanud pooli asju, mida nüüdseks olen. Sellega kaasneb ka probleem. Autistlikkusega kaasneb probleeme, nagu ka liiga elava kujutlusvõimega. Kool võib olla probleem üldiselt, aga probleemiks võib olla see, et pead õpetajale iga päev seletama, et tund, mida ta peab, on kirjeldamatult igav, ning et sa salaja põgened oma peas asuvasse maailma, kus sa ei ole selles tunnis, mis on veel üks probleem sinu probleemide nimekirjas. (Publik naerab) Kui mu kujutlusvõime lendu läheb, hakkab mu keha oma elu elama. Kui mu sisemises maailmas midagi põnevat juhtub, siis ma lihtsalt pean ringi jooksma. Ma pean end edasi-tagasi õõtsutama või mõnikord kisendama. Mu kujutlusvõime annab mulle nii palju energiat, et ma lihtsalt pean selle kuhugi maandama. Ma olen nii käitunud lapsest saadik, alates ajast, kui olin väike tüdruk. Mu vanemad pidasid seda armsaks ega teinud sellest juttu, aga kui ma kooli läksin, polnud nad enam nõus, et see on armas. Võib-olla teised ei taha olla sellise inimese sõbrad, kes keset algebra tundi kisendama hakkab. Tavaliselt seda ju praegusel ajal ja sellises eas ei juhtu, kuid võib-olla teised ei taha olla autistliku tüdruku sõbrad. Võib olla inimesed ei taha, et neid seostatakse kellegagi, kes ei proovi või ei suuda end paigutada kasti, millel on kiri "normaalne". Aga mulle see sobib, sest see eraldab terad aganatest, ning ma näen, kes on siirad ja ausad, ja ma saan sellised inimesed enda sõpradeks valida.

Aga kui natuke mõelda, siis mis üldse on normaalne? Mida see tähendab? Kujutage ette, kui see oleks parim kompliment, mida teile eales tehtud: "Vau, sa oled nii normaalne!" (Publik naerab) Aga komplimendid on tavaliselt sellised: "Sa oled erakordne!" või: "Sa oled teistsugune!", "Sa oled hämmastav!". Kui inimesed tahavad sellised olla, miks siis nii paljud inimesed üritavad olla normaalsed? Miks inimesed oma suurepärase ainulaadse valguse vormi suruvad? Inimesed kardavad erinevust nii palju, et nad proovivad neid, kes ei taha või ei saa "normaalsed" olla, normaalseteks muuta. Lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide ning autistide jaoks on laagrid, kus üritatakse neist "normaalsed" teha. Õudne mõelda, et inimesed seda praegusel ajal teha üritavad.

Ma ei vahetaks ma oma autistlikkust ja kujutlusvõimet mitte millegi vastu. Autismi tõttu olen ma BBC'le dokumentaale teinud ning hetkel kirjutan ma raamatut. Ma teen kõiki neid uskumatuid asju, ning üks parimaid asju, mida ma saavutanud olen, on see, et ma olen leidnud viise, kuidas oma väikevenna ja -õega suhelda, kes on, nagu ma ütlesin, mitteverbaalsed ehk kes ei oska rääkida. Inimesed tavaliselt väldiksid neid, kes ei suuda rääkida, aga see oleks lihtsalt rumal, sest näiteks minu vennast ja õest paremat venda ja õde soovida ei saakski. Nad on parimad ja ma armastan neid üle kõige, ja ma hoolin neist rohkem kui millestki muust. Ma jätan teile ühe küsimuse, mille üle mõtiskleda: "Kuna me ei suuda lugeda inimeste mõtteid, olenemata sellest, kas nad on autistlikud või mitte, siis miks mitte selle asemel, et karistada kõige eest, mis erineb normaalsest, ülistada hoopis unikaalsust ja hõisata iga kord, kui keegi oma kujutlusvõimel lennata laseb?"

Aitäh.
(Aplaus)

New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi disainiosakonna kuraator Paola Antonelli jagab oma vaimustust eriilmelise disaini vastu.

 

 

Paola Antonelli: Disain kui kunst


Meil, kes usume taeva olemasolu, on enamasti mingi ettekujutus, milline taevas olla võiks. Minu jaoks on taevas rahuldatud uudishimu. Ma kujutlen taevast mugava pilvena, kus ma võin lihtsalt lebada - kõhuli, pea toetumas kätele - just nagu lapsena televiisorit vaadates. Võin põhimõtteliselt vaadata igale poole, kuhu tahan - vaadata kõik filmid, mida olen tahtnud näha. Selles samas transilaadses seisundis, mida vahel New Yorgi metroos lugedes tunda võib, on midagi erakordselt rahustavat ja kerget.

Jah, kummalisel kombel on mul juba teatud mõttes selline elu. Sest ma avastasin - kuigi võttis aega, et selleni jõuda - aga kui ma umbes 24-aastasena avastasin, et tunnen end oluliselt mugavamalt esemete kui inimestega, võtsin selle tundmuse omaks. Ja nii elangi ma enamasti justkui transis. Kui ma enese ümber ringi vaatan, tundub kõik alles ees olevat.

Toon teile näite: siin on näha 2004. aastal MoMA-s toimunud näitus "Tagasihoidlikud meistriteosed". Asusime siis Queensis. Ehitasime kesklinna parajasti tohutu suurt hoonet, mistõttu olime ajutiselt pisikeses lobudikus. See oli üks lõbusamaid hetki mu karjääri jooksul.

Kuid asi pole ainult selles. See kirjatüüp - see on Helvetica. Tänavu möödub selle loomisest 50 aastat. Kujutlen Max Miedingeri ja teisi ?veitsi disainereid, kes püüavad Akzidenz Groteski üle trumbata ja välja mõelda uut seriifideta kirja. Kujutan seda juba vaimusilmas. Loomulikult, nagu võite ette kujutada, "Tagasihoidlike meistriteoste" puhul tundsin sama, aga sajakordselt. Muuseas, ma loodan, et idee, millega see näitus kokku sai pandud, tekitab teis sama tunde.

Näituse eesmärk oli panna lapsed oma tegevuse üle mõtlema - kui nad näiteks kodutöid teevad. Selle asemel, et piirduda vaid kättejuhtuvaga, lootsin, et nad kiikavad köögikappi või ema käekotti ja panevad igapäevastest asjadest kokku arvestatava disainikogu.

Kõik alati soovitavad uusi tagasihoidlike meistriteosteid ja nii me panime näitusele n-ö soovituste raamatud, et inimesed võiksid oma ettepanekud neisse kirja panna. Enamasti on sel juhul tulemuseks 80% pornot ja 20% asjalikke soovitusi. Aga seekord olid peaagu kõik soovitused head.

Palju oli märgata rahvuslikku uhkust. Näiteks ma ei teadnud, et hispaanlased leiutasid mopi - aga nad olid selle üle väga uhked. Nii hispaanlased märkisid ära "la frego" ja itaallased pitsa. Ma tahtsin teile veel näidata, et ka kentuckylaste soovitused on üsna head: mainiti samakat, pesupulbrit ja kunstküüsi.

Raamat on endiselt soovitusteks avatud, (Naer) sain just sellise soovituse Milanost: see on tänavatõke, me kutsume seda panettoneks - teate küll neid ilusaid betoonist asju, mida Milanos kasutatakse liikluses radade eraldamiseks. Nii et mõelge teie ka mõne sellise objekti peale. Võite oma soovitused meile saata - need on alati teretulnud.

Selle näituse käigus jõudsin sügavama arusaamani sellest, mille üle olen juba 13 aastat mõtisklenud, sestsaadik kui MoMA-sse tulin. Ma olen itaallane. Itaalias on disain igapäevane. Erinevates maades ollakse erinevatel aladel osavad. Ma käisin just hiljuti Argentiinas ja Uruguays ja seal on iseenesest mõistetav ehitada maakodud eripärases modernistlikus võtmes, samas kui kaasaegne kunst on kohutav.

Itaalias, ja eriti Milanos, ei ole kaasaegne kunst kuigi olulisel kohal. Aga disain - issake! Minemata mõnda uhkesse kauplusse, on nurgapealsest poekesest võimalik leida elegantseid disainesemeid, mis jätavad kõigile mulje, et meil on kuidagi eriliselt peen maitse. Aga neid on lihtsalt igas poes.

New Yorgile on jällegi omane kaasaegne kunst. Mind paneb alati imestama, kuidas 3-aastased teavad, kes on Richard Serra ja viivad sind galeriidesse. Aga mingil põhjusel peetakse disaini endiselt vaid kaunistamiseks. See on tõesti huvitav. Paljudele seostub sõna "disain" seesuguse üledisainitud - antud juhul on see taotluslik - sisekujundusega. Nad kujutavad kedagi kangaid valimas.

Loomulikult võib disain selline olla, aga see võib olla ka hoopis midagi muud. Näiteks disainikool Jeruusalemmas, kus püütakse gaasimaskide disainile paremat lahendust leida. Sest nagu teate, tagatakse Iisraelis igale inimesele, sh väikelastele, gaasimask. Niisiis püüavad disainerid kaelust avaramaks muuta - selle asemel, et gaasimask tihedalt pitsitaks, on teismelistel hoopis võimalus koolat juua.

Väikelastele üritati gaasimaskid valmistada niimoodi, et vanemad saaksid neid süles hoida - kuna kehaline lähedus on niivõrd oluline - ja lisaks valmistati väikestele lastele pisiked telgikesed. Ükskõik kui julm või halastamatu see teile ka ei tundu, on see suurepärane disain. Ja uhkest mööblist on siin asi kaugel. Samal ajal jääb see ikkagi valdkonda, mida armastan.

Olen üritanud MoMA-s juba algusest peale MoMA mõjuvõimu kasulikult rakendada. Seal on tõesti tore töötada - sul on piisavalt mõju tagamaks, et inimesed teaksid su näitusest ja tuleksid seda vaatama. Mõnes disainimuuseumis ei oleks mu näitustel pooltki nii palju külalisi. Saan hästi aru, et 80% mu publikust tuli tegelikult Picassot ja Matisse'i vaatama. Aga siis satuvad nad minu näitusele ja sealt ma neid minema ei lase.

Ma üritan MoMA-s jätkata sama, mida minu eelkäijad on alates muuseumi loomisest 1929. aastal alati teinud. Nimelt hoida end maailmas toimuvaga kursis ja kasutada oma võimu, et seda paremaks muuta. Mitmeid kordi on ... Ja võimalik, et Eames Demetrius on siin publiku hulgas ... Kuid kahel korral on tema vanavanaisa või vanaisa - mulle valmistavad need sugulussidemed natuke probleeme ... Niisiis osales Charles Eames kahel konkursil: esimest korda üksi, teisel korral koos Ray Eamesiga. Esimene - orgaanilise mööbli konkurss - toimus 1940. aastal - ja teine, sõjaveteranidele taskukohase mööbli väljatöötamiseks, 1948. aastal. Viimasest arenes välja terve mööblikollektsioon. See oli hästi disainitud ja taskukohase hinnaga. Arhitektuuri ja disainivallas olid aktuaalsed projektid, mis püüdsid disaini abil elu paremaks muuta.

Nii ma alustasin 1995. aastal näitusega "Mutantmaterjalid kaasaegses disainis". See oli uuest ajajärgust disainimaailmas - ajajärgust, mil disainerid saavad ise materjale kohandada. Puutusin kokku väga erinevate näidetega - nagu aerogeelid mis olid välja töötatud Californias Lawrence Livermore Lab-is. Tol hetkel alles hakati neid tsiviilturule tooma. Samas võib näiteks tuua ka Takeshi Ishiguro oivalised tööd - ilusad riisijahust taignast soola- ja pipratoosid. Nagu näete, on see valdkond vägagi eriilmeline.

Näiteks veel üks teine näitus, "Töösfäärid" 2001. aastal. Ma palusin disaineritel mõelda, millised on uued töötamise viisid tänapäeval. Siin näete Ideo lahendust. See oli kaunis - "Isiklikud taevad". Idee oli selles, et boksides istudes oleks võimalik pea kohale taeva projektsioon tekitada - "Cielo in Una Stanza" - taevas toas. See on üks tuntud itaalia laul.

Veel näiteid. Siin tegeles Marti Guixe käigu pealt töötamisega. Ja Hella Jongerius, isiklik lemmik - kuidas kodus tööd teha. Siinkohal tutvustaksin üht äärmiselt olulist ideed disainis. Disainerid tegelevad tohutult palju sünteesimisega. Nad teevad oma parima, et arvestada kõikide inimese vajadustega; majanduse hetkeolukorraga, materjalidega, jätkusuutlikkusega. Ja kui nad on tõeliselt osavad, suudavad nad lõpuks uue kvaliteedi luua.

Hella Jongerius suudab seda ühteaegu edukalt ja vaimukalt teha. Tema töö mõte oli - tol ajal räägiti palju elu erinevate sfääride lahutamisest. Tema seevastu väitis, et töö ja vaba aeg ei pea sugugi lahus olema. See on eriti tore - 2001. aasta kiirtoit.

Vahepeal on olnud palju teisi näituseid, aga ma ei taha ainult enda omadele keskenduda. Selle asemel räägiksin hoopis paarist suurepärasest disainerist. Mulle on alati sõna "isemõtleja" probleeme valmistanud. Ma tulin Ühendriikidesse 13 aastat tagasi ja pean ikka veel küsima, mida see tähendab. Täna hommikul vaatasin sõnaraamatust järgi: see on härrasmees, kes jättis oma karja märgistamata. See tähendab, et ta keeldus teiste eeskuju järgimast - seega oli ta isemõtleja. Ka disainerid peavad isemõtlejad olema. Sest parim viis midagi edukat disainida - midagi, millest me varem puudust oleme tundnud, on teeselda, et seda pole kunagi üldse olemas olnudki või et inimesed suudavad selle abil midagi teistmoodi teha.

"Kaitstud" oli minu viimane näitus MoMA-s. See sai eelmise aasta alguses läbi. Peamiselt näitasime disaini, mis tegeleb turvalisuse ja kaitse teemadega. Tegelikult hakkasime näitust kokku panema juba enne 2001. aastat, tollane nimi oli "Häireolukord". Aga pärast 11. septembri vapustust jätsin näituse ära. Siiski, tasapisi kogus mõte näitusest taas jõudu ja seekord positiivsemas sõnastuses. Näituse teemaks sai turvalisus ja kaitstus.

Esindatud olid erinevad esemed, alates miinitõrje varustusest kuni vett puhastavate kõrteni. Seega tõesti erinevad valdkonnad. Muideks, me tegime Cameroniga pisut koostööd. Mõned tema veebilehel olevatest sissekannetest olid ka näitusel esindatud. On päris põnev, et enam ei ole tarvidust rääkida disainist ja kunstist. Disainis kasutatakse kõiki kättesaadavaid vahendeid, et end kuuldavaks teha. Siin on arusaam majandusest ühendatud huumorimeelega.

See on lõuna-aafriklase Ralph Borlandi tore projekt - ülikond kodanikuallumatuse jaoks. Mõte on selles, et kui sa osaled meeleavaldusel ja satud politseiga vastamisi, siis on sul see ülikond seljas. See sarnaneb suurele südamele - sel on valjuhääldi südame kohal, mis muudab südamelöögid kuuldavaks. Ja politsei kuuleb seda. Sel on sama mõju nagu lilledega püsside vastu astumisel. Kujutage ette tervet hulka inimesi neis ülikondades, süda järjest kiiremini löömas - see võib politseid hirmutada.

Disainerid ei pruugi alati väga funktsionaalseid asju välja mõelda, aga nad aitavad meil ometi mõningaid teemasid paremini mõista. Dunne ja Raby - Tony Dunne ja Fiona Raby - valmistasid terve seeria asju, mis tegelevad ängi ja paranoiaga. Näiteks peidupaigana kasutatav mööbel, mis on põrandaga samast puust ja sellega ühte sulandub. Või veel parem: kallistatav aatomiseen, millest kirjutatud artikkel avaldati Ühendriikide tuumateadlaste ajakirjas. Minu teada pole sellist asja MoMA-s varem juhtunud. Või siis Faraday tool, mis peaks kiirguse eest kaitsma.

Näituse huvitavaim avastus oli aga see, et turvatunne lähtub inimesest endast. Paljud disainerid tegelevad just selle teemaga. Siin on hollandi disaineri Cindy van der Bremeni capsterite seeria. Capster on sportlik peakate, mis võimaldab mosleminaistel suusatada, tennist mängida pearätikut eemaldamata.

Mõnikord jõutakse uurimistöö tulemusena suurepäraste ideedeni. Twan Verdonck on veel väga noor - vist 27-aastane - ja psühholoogidega koos töötades valmisid tal psüühilise häirega lastele mõeldud sensoorset stimulatsiooni pakkuvad mänguasjad. Need on päris kenad. Siin on nii kallistamiseks mõeldud karvaseid mänguasju - sest autistlikele lastele meeldib, kui neid tugevalt kallistatakse - kui ka peegliga nukke, et laps end näeks ja enesest teadlikumaks muutuks.

Disain vaatab maailma kui tervikut ja arvestab selle erinevaid külgesid. Osalesin Istanbulis Herald Tribune'i korraldatud luksusteemalisel konverentsil. Mis oli eriti huvitav, ma ise olin viimane esineja, enne mind kõnelenud rääkisid tõepoolest luksusest. Ma ei tahtnud küll tujurikkuja olla, aga samas tundus, et ma peaksin teema ikkagi reaalsuse piiridesse tagasi tooma.

Õigupoolest on olemas väga mitut sorti luksust. Luksus on suhteline, eriti inimestele, kellele pole just palju antud. Et seda arusaadavamaks teha, toon teile kaks näidet disainist, mis lähtub väga selgelt majanduslikest piiridest. Näiteks Kuubal töödeldakse piiksuvad mänguasjad jalgrattakelladeks ümber. Ja see on riisikottidest tehtud vihmamantel. Need on niigi päris kenad, aga tõeliselt ilusaks teeb need säästlik mõtlemine.

Siin on Sao Paulost pärit vendade töö: Fernando ja Humberto Campana said innustust vaesuse ja nutikuse kombineerimisest ja hakkasid mööblit tegema, mida praeguseks muidugi tohutu raha eest müüakse. Selle põhjuseks on kummaline turuloogika.

Niisiis, disain arvestab kõigega. Põnev on jälgida, kuidas me tehnoloogia arenedes kaugeneme aina enam käelisest tegevusest, samas kui disainerid õhutavad meid just sellega tegelema. Vahel vägagi jõuliselt. Siin näete mööblit, mis kaasab inimesed ka füüsiliselt. See tool on näiteks vaja lahti voltida ja kui sellele istuda, võtab see sinu järgi kuju. Disainina võib vaadata ka Barcelonast pärit Ana Miri töid. Alates juustest valmistatud ehetest kuni ?okolaadist nibude ja kommideni, mida su kallim varvaste vahelt imeda saab. (Naer)

See on päris kena, sest disaini jaoks on see kaunis hetk. Mitmeid aastaid tagasi seletas üks Viinist pärit matemaatik, Marchetti, kuidas uuendused sõjatööstuses, mis ei ole avalikkusele teada, ja uuendused tsiviilmaailmas toimivad justkui vastandfaasides. Tundub loogiline. Sõja ajal toimuvad suured tehnoloogilised murrangud. Muudes valdkondades neid aga ei toimu, näiteks II maailmasõja ajal tuli läbi ajada ilma terase ja alumiiniumita. Rahu saabudes on uued tehnoloogiad järsku saadaval ka tsiviilturul. Ilmselt paljud teist juba teavad, et Eameside tool Potato Chip on just selline näide. Klaaskiud ilmus ühtäkki tsiviilturule.

Praegune hetk tundub mulle kummaline. Faaside vaheldumise rütm on nüüd tohutult muutunud, sama käib ka viimase 25 aasta elurütmi kohta üldiselt. Nii et ma ei ole enam kindel, kas see väide kehtib. Kahtlemata on tegemist disaini jaoks olulise hetkega. Mitte ainult tehnoloogia edendamine, mis toob avatud platvormid ka disainimaailma, aga ka jätkusuutlikkuse idee - mitte ainult säästlikkuse, CO2 emissioonide ja ökoloogilise jalajälje vähendamise seisukohast, vaid ka inimsuhetes, on suurel määral disainerite töö osa. Järjest enam tegelevad disainerid pigem käitumise kui esemetega. Muidugi mitte kõik, osavamad aga küll.

Ma näitaks teile veel üht suurepärast Mathieu Lehanneuri tööd. Ta on noor prantsuse disainer, kes teeb hetkel koostööd ravimifirmadega, et leida uusi viise, kuidas patsientidele, ja eriti lastele, meenutada, et nad peavad rohtu võtma.

Näiteks see tore astmaravimi konteiner, mis end täis puhub, kui on aeg rohtu võtta. Laps peab konteineri taas tühjaks laskma. Siin on ravim, millega on võimalik nahale joonistada. Nii et lõbusa tegevuse käigus imendub ravim läbi naha. Samamoodi püüab Marti Giuxe oma töös panna inimesi tarbimise üle mõtlema, neile sõna otsese mõttes kõik sisse söötes. Nii õpitakse oma vigadest ja maitsest.

Järgmine näitus, mille kallal tööle hakkan - ja paljud teist juba teavad seda - tegeleb disaini ja teaduse suhtega. Ma ei otsi mitte niivõrd metafoore, kui püüan leida kokkupuutepunkte: ühiseid probleeme, teemasid ja mõttesuundi. Mulle tundub, et see võimaldab ka disaini mõtestamisel kaugemale minna: disain kui sisu ja mitte pelgalt ettekirjutus või vorm.

Ma loodan, et paljud teist vastavad sellele üleskutsele. Nii mõnelegi olen ma juba e-maili saatnud. Disaini ja teaduse ühendamine lubab väikeste asjade kaudu suurte ja tähendusrikaste probleemideni jõuda. Tänan teid.

Jedidah Isler armus esimest korda öötaevasse väikese tüdrukuna. Nüüd on ta astrofüüsik, kes uurib supermassiivseid ning hüperaktiivseid musti auke. Võluvas loengus viib ta meid Maalt triljoneid kilomeetreid eemale, et tutvustada objekte, mis võivad olla 1-10 miljardit korda raskemad Päikese massist ning mis purskavad vahel meie suunas võimsaid osakeste voogusid.

 

 

Jedidah Isler: Kuidas ma armusin kvasaritesse, blasaritesse ning meie imelisse universumisse


Minu esimene armastus oli öötaeva vastu. Armastus on keeruline.

Te vaatate lendu läbi Hubble'i kosmoseteleskoobi ülisüvavälja - see on üks kaugeimaid kujutisi, mida universumis kunagi vaadeldud. Kõik, mida siin näete, on galaktikad, millest igaüks koosneb miljarditest tähtedest. Ning kõige kaugem galaktika on triljon, triljon kilomeetrit eemal.

Astrofüüsikuna on mul suurepärane privileeg õppida kõige eksootilisemaid objekte meie universumis. Objektid, mis on mind karjääri algusaegadest paelunud, on supermassiivsed ning hüperaktiivsed mustad augud. Kaaludes 1-10 miljardit korda rohkem kui meie Päike, ahmivad need galaktilised mustad augud materjali kuni 1000 korda rohkem kui "tavaline" supermassiivne must auk. (Naer)

Need kaks omadust, millele võib lisada veel paar, tähendavad, et need on kvasarid. Samal ajal loovad objektid, mida ma õpin, ühtesid võimsaimaid osakeste voogusid, mida on kunagi vaadeldud. Neid peeneid vooge, mida nimetatakse purseteks, liiguvad 99,99% valguse kiirusega ning on suunatud planeet Maale.

Neid purskavaid, Maale suunatud, hüper- aktiivseid ja supermassiivseid musti auke nimetatakse blasariteks või lõõskavateks kvasariteks. Blasarid teeb eriliseks see, et need on universumi ühed kõige tõhusamad osakeste kiirendid, transportides suuri koguseid energiat läbi galaktika. Siin on näha kunstniku ettekujutus blasarist. Taldrikut, läbi mille kukub materjal musta auku, nimetatakse akretsioonikettaks, mis on pildil kujutatud sinisena. Osa sellest materjalist katapulteerub ümber musta augu ning see kiirendatakse ülisuure kiiruseni purskes, mida on pildil kujutatud valgena. Kuigi blasarisüsteemid on haruldased, on looduslik protsess, kus materjal tõmmatakse ketta abil sisse ning seejärel pursatakse osa välja, palju tavalisem. Nüüd suumime blasarisüsteemist välja, et näidata selle ligikaudset suhet suuremas galaktilises kontekstis.

Peale kosmilise arutluse teemal, mis siseneb ning mis väljub, on praegu blasarite astrofüüsikas kuumaks teemaks ka küsimus, kust tuleb kõrgeima energiatasemega purse. Selle pildi puhul huvitab mind, kus moodustub see valge laik ning kas on olemas ühendus purske ning akretsiooniketta materjali vahel.

Selged vastused sellele küsimusele olid peaaegu täielikult kättesaamatud aastani 2008, mil NASA lõi uue teleskoobi, mis tuvastab paremini gammakiirgust - see on valgus, mille energia on umbes miljon korda kõrgem, kui tavalisel röntgenkiirgusel. Võrdlen samal ajal erinevusi gammakiirte andmete ning nähtava valguse vahel päevade ning aastate lõikes, et paremini gammakiirte laikude asukohta kindlaks määrata. Minu uurimus näitab, et teatud juhtudel moodustuvad need laigud mustale augule palju lähemal, kui me algselt arvasime.

Kui me suudame täpsemalt lokaliseerida, kus need gammakiirtest laigud tekivad, võime paremini mõista, kuidas purskeid kiirendatakse ning paljastada dünaamilise protsessi, mille abil moodustuvad mõned universumi huvitavaimad objektid.

See kõik algas armastusloona. Ning seda on see siiani. See armastus muutis mind uudishimulikust, tähti vaatavast noorest tüdrukust professionaalseks astrofüüsikuks, kes on kosmoseuurimise kannul. Kes oleks võinud arvata, et ajujaht universumile kinnistaks nii sügavalt mu missiooni siin Maa peal. Samas ei tea me kunagi, kuhu armastuse esimene võbelus meid tõeliselt viib.

Aitäh.
(Aplaus)