TED Talks :: Steven Addis: Isa ja tütre vaheline side ühe foto kaupa

Kaua aega tagasi seisis Steve Addis New Yorgi tänavanurgal, hoides süles oma 1-aastast tütart, tema naine tegi neist pilti. See foto pani alguse isa-tütre traditsioonile, mida järgides teevad Addis ja tema tütar igal aastal samal tänavanurgal samasuguse pildi. Addis näitab kuulajatele 15 fotot sellest seeriast ning selgitab, mis nende väikese rituaali niivõrd oluliseks teeb.

 

 
 
 

Steven Addis: Isa ja tütre vaheline side ühe foto kaupa


Fotograafia on olnud minu kirg ajast, mil olin piisavalt vana, et kaamerat käes hoida, kuid täna soovin teiega jagada 15 oma kõige väärtuslikumat fotot. Ja mina pole neist ühegi autor. Mängus polnud kunstilisi juhte ega stiliste, neid ei olnud vaja uuesti pildistada ning isegi valgustus ei olnud oluline. Tegelikult on enamuse autoriteks turistidest möödakäijad.

Mu lugu algab tööreisiga New Yorki, kus mu naine tegi minust pildi, millel hoian süles oma tütart tema esimesel sünnipäeval. Olime 57. ja 5. tänava nurgal. Täpselt aasta hiljem sattusime taas New Yorki ja otsustasime teha samasuguse pildi.

Ilmselt aimate, kuhu lugu tüürib. Tütre kolmanda sünnipäeva lähenedes ütles naine: "Minge Sabinaga jälle New Yorki isa-tütre reisile ning jätkake traditsiooni." Sellest alates palusime mööduvatel turistidel meid pildistada.

On lausa imestusväärne, kui levinud on žest ulatada oma kaamera võhivõõrale. Ealeski pole keegi keeldunud ning õnneks pole keegi ka kunagi kaameraga ära jooksnud.

Sel ajal polnud meil aimugi, kui palju see reis meie elu muudab. See on tõesti meile pühaks saanud. See siin on tehtud nädal pärast 11. septembri terrorirünnakut, tol päeval avastasin end püüdmas juhtunut selgitada sel moel, et 5-aastane seda mõista suudaks.

Need pildid palju enamat kui ühe hetke või isegi kindla reisi vahendajad. Need võimaldavad meil ühel nädalal oktoobris aja seisma panna, möödunud aegu meenutada ning näha, kuidas me muutume aastate vältel nii füüsiliselt, kui igas muus mõttes. Sest ajaperioodil, mil neid samu pilte teeme, meie vaated muutuvad, tema jõuab uute verstapostideni ning mul õnnestub näha elu läbi tema silmade, läbi selle, kuidas ta suhtleb ning ümbritsevat tajub. See teineteisele pühendatud aeg, mida koos veedame, on miski, mida me terve aasta väärtustame ning ootame.

Hiljuti ühel reisil, kui me parasjagu kõndisime, peatus ta äkitselt ning osutas ühe nukupoe punasele päevavarjule, mis oli talle väiksena alati meeldinud meie eelmistel reisidel. Ja ta kirjeldas mulle oma tundeid, mida ta 5-aastasena tundis täpselt sama koha peal seistes. Ta ütles, et ta mäletab teda vallanud rõõmutunnet, kui ta seda kohta 9 aastat tagasi esimest korda nägi. Ja nüüd käib ta New Yorgis otsimas ülikoole, sest ta on pähe võtnud sinna õppima minna. Ja äkki ma taipasin, et ühel kõige olulisemal kohal meie elus on mälestused.

Seega soovin ma kutsuda inimesi üles ohje enda kätte haarama ning teadlikult mälestusi looma. Ma ei tea, kuidas on teiega, kuid peale nende 15 foto ei ole mind just paljudel perepiltidel, mina olen alati pildistaja. Ma tahaksin täna kõiki julgustada pildile jääma ning mitte kõhklema küsida: "Kas te teeksite meist pilti?"

Ma tänan teid.
(Aplaus)
 

TED Talks :: Steven Pinker kritiseerib "puhta lehe" teooriat

Steven Pinkeri raamat "Puhas leht" väidab, et kõigil inimestel on teatud omadused kaasasündinud. Selles kõnes selgitab Pinker oma vaatenurka ning seda, miks mõned inimesed sellest uskumatult närvi lähevad.

 

 
 
 

Steven Pinker kritiseerib "puhta lehe" teooriat


Aasta eest rääkisin ma teile ühest raamatust, mida ma parasjagu lõpetasin ning mis on nüüd vahepeal ilmunud, ja täna tahaksin rääkida teile mõnedest vastuoludest, mida see raamat lõkkele puhus. Raamatu nimi on "Puhas leht", mis viitab levinud arusaamale, et inimteadvus on puhas leht ja et kogu tema struktuur tuleneb sotsialiseerimisest, kultuurist, kasvatusest, kogemusest. "Puhas leht" oli 20. sajandil mõjukas idee. Siin on mõned tsitaadid, mis sellele viitavad: "Inimsele puudub loomus," ütles ajaloolane Jose Ortega y Gasset; "Inimesel puuduvad instinktid" - antropoloog Ashley Montagu; "Inimaju on võimeline käituma igat moodi ja tal puudub soodumus ühekski käitumismalliks," teadlane Stephen Jay Gould.

On mitu põhjust kahelda, et inimteadvus on puhas leht, ja mõned neist tulenevad igapäevatarkusest. Nagu paljud inimesed on mulle aastate jooksul öelnud, igaüks, kellel on rohkem kui üks laps, teab, et lapsed tulevad maailma teatud temperamendi ja annetega - need ei tule täielikult väljaspoolt. Ja igaüks, kellel on nii laps kui ka koduloom, on kindlasti märganud, et laps, kes kuuleb rääkimist, omandab mingi inimkeele, aga koduloom mitte, ja seda eeldatavasti mingi kaasasündinud erinevuse tõttu. Ja igaüks, kes on olnud heteroseksuaalses suhtes, teab, et meeste ja naiste peas toimuv ei ole täpselt ühesugune. Minu meelest on ka üha rohkem teaduslike inimuuringute tulemusi, et me tõesti ei sünni puhaste lehtedena. Üks neist on antropoloogia vallast - uuring inimeste ühiste joonte kohta. Kui oled antropoloogiaga kokku puutunud, siis tead, et antropoloogid tunnevad professionaalset rõõmu, kui saavad näidata, kui eksootilised on teised kultuurid ja et leidub paiku, kus väidetavalt on kõik vastupidi kui meil. Aga kui selle asemel vaadata, mis on kõigil maailma kultuuridel ühist, siis selgub, et on olemas väga suur hulk käitumismalle ja emotsioone ja maailma seletamise viise, mida võib leida igast maailma ligi 6000 kultuurist. Antropoloog Donald Brown proovis kõiki neid loetleda, ja nende hulgas on esteetika, kiindumus ja ealine staatus, aga ka piimast võõrutamine, relvad, ilm, kontrollimispüüded, valge värv ja maailmavaade.

Ka geneetika ja neuroteadus tõestavad üha enam, et ajul on ülimalt peen struktuur. Selle uurimuse tegid neurobioloog Paul Thompson ja tema kolleegid, mille käigus nad mõõtsid tomograafiga hallolluse jaotumist ajukoore pindmises osas suurel hulgal inimeste paaridel. Nad kasutasid värviskeemi, mis näitab miline on aju erinevates osades oleva hallolluse paksuse seos eri inimeste puhul. Lilla tähendab, et seost pole, ja kõik värvid peale lilla tähendavad statistiliselt olulist seost. Nii juhtub siis kui võrrelda kahte suvalist inimest. Kui defineerida, siis kahel suvalisel inimesel ei saa hallolluse jaotus ajukoores olla vastastikkuses seoses. Selline on pilt, kui inimestel on pool DNA-st ühine - nagu erimunakaksikutel. Ja nagu näha, suured osad ajust ei ole lillad, mis tähendab, et kui ühel on ajukoor kusagilt veidi paksem, siis on tema erimunakaksikul samuti. Ja siin me näeme, mis juhtub, kui tegu on kahe inimesega, kellel on kogu DNA ühine - nimelt kloonide või ühemunakaksikutega. Ja nagu te näete, suurel osal ajukoorest on hallolluse jaotusel tihe vastastikune seos.

Need ei ole mitte ainult anatoomilised erinevused, nagu kõrvanibude kuju, vaid need mõjutavad mõtlemist ja käitumist, nagu kujutab hästi see kuulus Charles Addamsi koomiks: "Sündides lahutatud Malliferti kaksikud kohtuvad juhuslikult." Nagu näete, siin on kaks leiutajat, mõlemal ühesugused seadeldised süles, ja nad kohtuvad patendiameti ooteruumis. See koomiks polegi väga suur liialdus, sest uuringud identsete kaksikute kohta, kes sündides lahutati ja keda siis täiskasvanuna testiti, näitavad, et nad on hämmastavalt sarnased. Ja nii on iga sündides lahutatud identsete kaksikute paariga, keda kunagi on uuritud - aga vähem peab see paika sündides lahutatud erimunakaksikute puhul. Mu lemmiknäiteks on kaksikud, kellest üks kasvas üles katoliiklasena Saksamaal natside peres, teine juudi peres Trinidadis. Kui nad Minnesotas uurijate laborisse jalutasid, kandsid nad täpselt ühesuguseid tumesiniseid pagunitega särke, mõlemale meeldis võisaia kohvi sisse kasta, mõlemad kandsid ümber randme kummipaelu, mõlemad loputasid WC-d nii enne kui ka pärast selle kasutamist, ning mõlemale meeldis inimesi ehmatada liftis aevastamisega ja siis vaadata kuidas inimesed ehmatusest hüppavad. Muidugi - see lugu võib tunduda liiga hea, et olla tõsi, aga kui ka viia läbi virnade viisi psühholoogilisi teste, on tulemused samad - nimelt, sündides lahutatud identsetel kaksikutel on üsna hämmastavad sarnasused.

Kui nüüd arvestada, et nii terve mõistus, kui ka teaduslikud andmed seavad "puhta lehe" doktriini kahtluse alla, siis miks on see ikkagi nii populaarne idee? On mitu poliitilist põhjust, miks inimesed seda heaks mõtteks peavad. Esiteks, kui me oleme puhtad lehed, siis järelikult me oleme võrdsed, sest null võrdub null võrdub null. Aga kui lehele on midagi kirjutatud, siis mõnel võib seal olla rohkem kui teistel, ja selle arusaama järgi õigustaks see diskrimineerimist ja ebavõrdsust.

Teine inimloomuse poliitiline hirm on see, et kui me oleme puhtad lehed, siis saab inimesi paremaks muuta - igivana unistus meie liigi täiuslikustamisest sotsiaalse inseneritöö kaudu. Aga kui teatud instinktid on kaasa sündinud, siis äkki mõned neist neavad meid igaveseks isekaks, eelarvamuslikuks ja vägivaldseks. Oma raamatus ma räägin sellest, miks need argumendid on tegelikult absurdsed. Lühidalt öeldes, esiteks, õiglus ei ole sama mis ühetaolisus. Nii et kui Thomas Jefferson Iseseisvusdeklaratsioonis kirjutas, "Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena," siis ta ei pidanud silmas, et "me peame iseenesestmõistetavaks, et kõik inimesed on kloonid." Vaid hoopis, et kõik inimesed on oma õiguste poolest võrdsed ja et iga inimest tuleb kohelda kui indiviidi, mitte suhtuda temasse eelarvamustega tema kuuluvuse põhjal mingisse inimrühma. Samuti, isegi kui me sündisime mingite halbade motiividega, siis ei vii see automaatselt halva käitumiseni. Sest inimmõistus on keerukas mitmeosaline süsteem ja mõned neist osadest saavad teisi vaos hoida. Näiteks on suurepäraseid põhjuseid uskuda, et praktiliselt kõik inimesed sünnivad moraalitunnetusega ja et meil on vaimsed võimed, mis lasevad meil ajaloost õppust võtta. Nii et isegi kui inimestel on isekaid ja ahneid impulsse, siis see pole koljus ainus asi, vaid seal on teised osad, mis neile vastu töötavad.

Oma raamatus ma käsitlen selliseid vastuolusid nagu need ja veel muid tulipunkte, kitsaskohti, valupunkte, tabuteemasid ja nii edasi - nagu kunst, kloonimine, kuritegevus, vaba tahe, haridus, evolutsioon, soolised erinevused, jumal, homoseksuaalsus, lapsetapp, ebavõrdsus, marksism, moraal, natsism, laste kasvatamine, poliitika, rass, vägistamine, usk, loodusvarade hävitamine, ühiskonnaehitus, tehnoloogiline risk ja sõda. Ja pole vaja mainidagi, et nende teemade puudutamisega on seotud teatud riskid. Kui ma raamatu mustandi valmis sain, saatsin selle mitmele kolleegile kommenteerida ning siin on näited nende vastukajast: "Pane oma maja juurde kohe heaga turvakaamera." "Ära looda enam kunagi saada mingeid auhindu, tööpakkumisi või kõrgeid kohti teadusühingutes." "Ütle oma toimetajale, et ta autori biograafias ei mainiks su kodulinna." "On sul tähtajatu leping?" (Naer)

Raamat ilmus oktoobris ja midagi koledat pole juhtunud. Ma - nagu - põhjust närvis olla oli küll ja oli hetki, kui ma olingi närvis, teades ajaloost, mis on juhtunud inimestega, kes on võtnud vastuolulise seisukoha või avastanud midagi jahmatavat käitumisteaduste vallas. On palju juhtumeid, millest mõnesid ma raamatus mainin, kus inimesi on mõnitatud, natsideks nimetatud, füüsiliselt rünnatud, kriminaalkohtuga ähvardatud pelgalt vastuoluliste avastuste või nende üle argumenteerimise eest. Ja sa ei tea kunagi, millal sa mõne sellise miini otsa astud. Mu lemmiknäide on kaks psühholoogi, kes uurisid vasakukäelisi ja avaldasid mõned andmed, mis näitasid, et vasakukäelised keskmiselt jäävad kergemini haigeks, satuvad sagedamini õnnetustesse ja nende eluiga on lühem. Muide tänini pole veel selge, kas nende üldistus oli täpne, aga nende andmed tol hetkel näisid neid väiteid toetavat. Igatahes, üsna pea pommitati neid vihaste kirjade, surmaähvarduste ja selle teema keelustamisega mitmes teadusväljaandes, pahaste vasakukäeliste ja nende toetajate poolt. Ja nad tõesti kartsid postkastigi lahti teha, kogu selle sapi ja viha tõttu, mille nad tahtmatult esile olid kutsunud.

Noh, õhtu on noor, aga raamat on juba pool aastat müügis olnud ja midagi koledat pole juhtunud. Ühtegi hullu tööalast tagajärge pole olnud - mind ei ole Cambridge'i linnast pagendatud. Aga ma tahtsin rääkida kahest tulipunktist, mis on äratanud kõige tugevamat vastukaja nende umbes 80 kriitiku poolt, kes on "Puhast lehte" kommenteerinud. Ma panen selle nimekirja korraks üles ja vaadake, kas te arvate ära, millised kaks - ma pakun, et ilmselt kaks neist teemadest põhjustasid ligi 90% vastukajast kõigis kriitikaartiklites ja raadiointervjuudes. Need ei ole vägivald ega sõda ega rass ega sugu ega marksism ega natsism. Nendeks on: kunst ja lastekasvatus. (Naer) Las ma jutustan teile, mis neid vihaseid vastukajasid tekitas, ja lasen teil otsustada, kas need väited on tõesti niivõrd üle mõistuse.

Alustame kunstist. Inimeste ühiste joonte pikas nimekirjas, mida ma ühel eelmisel slaidil näitasin, on kunst. Kunagi pole avastatud ühtegi ühiskonda ka kõige kaugemas maailma nurgas, kus ei esineks midagi kunsti sarnast. Visuaalne kunst - pindade ja kehade kaunistamine - näib olevat inimkonna ühine joon. Lugude jutustamine, muusika, tants, luule - esinevad kõikides kultuurides ja paljud motiivid ja teemad, mis meile kunstis naudingut pakuvad, esinevad kõigis ühiskondades: sümmeetriliste kujundite eelistamine, korduse ja variatsioonide kasutamine, isegi nii spetsiifilised asjad, nagu see, et igal pool maailmas on luules read enam-vähem kolm sekundit pikad ja pausidega eraldatud. Aga teisest küljest, 20. sajandi teisel poolel räägiti tihti, et kunst käib alla. Ja ma olen kogunud umbes 10-15 artiklit kultuuriajakirjadest, mis halavad selle üle, et kunst käib tänapäeval alla. Ma toon teile paar tüüpilist näidet: "Me võime üsna kindlalt väita, et meie ajastu on languse ajastu, et kultuuristandardid on madalamad kui 50 aastat tagasi, ja et selle languse tõendeid võib näha igas inimtegevuse valdkonnas." Seda ütles T. S. Eliot veidi rohkem kui 50 aastat tagasi. Ja üks hiljutisem: "Lootus, et kõrgkultuur meie ajastul kestma jääb, muutub aina õhemaks. Tõsiseltvõetavad raamatupoed sulgevad oma uksi, tulu mittetaotlevad teatrid püsivad elus tänu sellele, et muudavad oma repertuaari kommertslikuks, sümfooniaorkestrid lahjendavad oma kavasid, avalik televisioon suurendab oma sõltuvust briti komöödiate kordussaadetest, klassikalised raadiojaamad kärbuvad, muuseumid toetuvad odavatele šõudele, tants sureb välja." Nõnda kirjutas Robert Brustein, kes oli kuulus teatrikriitik ja lavastaja, umbes viis aastat tagasi ajakirjas "New Republic".

No tegelikult, kunst ei käi alla. Ma arvan, et see ei üllata siin ruumis kedagi, aga iga mõõdupuu kohaselt vohab kunst praegu rohkem kui kunagi varem. Loomulikult on täiesti uusi kunstivorme ja vahendeid, millest mitmeid on siin nende päevade jooksul mainitud. Iga majandusliku mõõdupuu järgi on nõudlus kõigi kunstivormide järgi teravalt tõusmas, nagu võib järeldada teatripiletite hinna, müüdud raamatute arvu, avaldatud raamatute arvu, välja antud muusikasinglite või uute albumite arvu ja kõige muu põhjal. Terake tõtt selles kaeblemises, et kunst käib alla, on seotud kolme alaga. Üks neist on eliitkunst alates 1930-ndatest - näiteks teosed peamiste sümfooniaorkestrite repertuaaris pärinevad ajast enne 1930-ndaid või teosed, mida näidatakse suurtes galeriides ja prestiižikates muuseumides. Kirjanduskriitika ja analüüsi valdkond - umbes 40 või 50 aastat tagasi, kirjanduskriitikud olid nagu kultuurikangelased, nüüd on nad nagu rahvuslik nali. Ja humanitaaralade ja kunsti õppekavad ülikoolides, mis on mitme mõõdupuu järgi tõesti alla käimas. Õpilased hoiavad neist karjakaupa eemale, ülikoolid vähendavad investeeringuid kunsti ja humanitaarainetesse.

Siin on diagnoos. Nad pole seda minult küsinud, aga nagu nad isegi tunnistavad, vajavad nad kogu abi, mis on saadaval. Ja ma pakun, et see pole kokkusattumus, et see väidetav allakäik eliitkunstis ja kriitikas toimus samal ajalooperioodil, kui inimloomuse eitamine oli laialt levinud. Üks kuulus tsitaat - internetist otsides võite seda leida tõesti kümnete kaupa inglise kirjanduse õppekavadest - "1910. aasta detsembris või selle kandis inimloomus muutus." See on parafraseeritud tsitaat Virginia Wolffilt ning on vaieldav, mida ta sellega täpselt silmas pidas. Aga on väga selge, vaadates neid õppekavasid, et nüüd kasutatakse seda tsitaati selleks, et öelda, et kõigi nende kunstivormide väärtustamine, mis olid sajandeid, aastatuhandeid paigas, hüljati 20. sajandil. Ilu ja nauding kunstis - ilmselt inimkonna ühine omadus - oli - seda hakati pidama imalaks, kitšiks või kommertslikuks. Barnett Newmanil oli kuulus tsitaat, et "modernse kunsti impulss on iha hävitada ilu", mida peeti väikekodanlikuks või maitsetuks. Ja siin on vaid üks näide. See on võibolla tüüpiline näide kuidas naist 15. sajandil visuaalselt kujutati; siin on tüüpiline näide, kuidas kujutati naist 20. sajandil. Ja nagu te näete - midagi on selles muutunud, kuidas kõrgkunst meeltele läheneb.

Tõesti, modernismi ja postmodernismi liikumistes oli visuaalne kunst ilma iluta, kirjandus ilma jutu ja süžeeta, luule ilma rütmi ja riimita, arhitektuur ja planeerimine ilma kaunistuste, inimmõõtme, roheluse ja loomuliku valguseta, muusika ilma meloodia ja rütmita, ja kriitika ilma konkreetsuse, esteetikahuvi ja tähelepanekuteta inimloomuse kohta. (Naer) Las ma toon teile näite, kinnitamaks seda viimast väidet. Siin - üks kuulsamaid meie aja inglise kirjanduse õpetlasi on Berkeley professor Judith Butler. Ja siin on näide ühest tema analüüsist: "Liikumine strukturalistlikust põhjendusest, milles kapitali mõistetakse kui ühiskondlikke suhteid üsna homoloogselt struktureerivat tegurit, hegemoonliku seisukohani, milles võimusuhteid võib korrata, koondada ja reartikuleerida, tõstatas struktuurilise mõtlemise temporaalsuse küsimuse ja tähistas pööret Althusseria teooriast, mis võtab struktuurseid totaalsusi kui teoreetilisi objekte ..." Saate põhimõttest aru. Muuseas, see üks lause - seda on grammatiliselt lausa huvitav uurida. Igatahes, argument "Puhtas lehes" on, et kõrgkunst ja kunstikriitika 20. sajandil, kuigi mitte kunst üleüldiselt, on põlanud ilu, naudingu, selguse, mõttesügavuse ja stiili. Inimesed hoiavad kõrgkunstist ja kriitikast eemale. Milline mõistatus - huvitav küll miks? Selgus, et see oligi raamatu kõige vastuolulisem väide. Keegi küsis minult, kas ma pistsin selle nimelt sinna, et viha soo ja natsismi ja rassi aruteludelt kõrvale juhtida. Ma ei kommenteeri. Aga kahtlemata tekitas see energeetilise reaktsiooni paljudes ülikooli professorites.

Ja teine tulipunkt on lastekasvatus. Selle arutelu alguspunktiks on fakt, et me kõik oleme lastekasvatusliku tööstuskompleksi nõuannetest mõjutatud. Siin on üks tüüpiline tsitaat ühelt segaduses emalt: "Nõuandeid lastekasvatuse kohta on nii palju. Ma pean oma lastega palju füüsilisi tegevusi tegema, et sisendada neisse tervisespordi harjumust, et neist kasvaksid terved täiskasvanud. Ma pean korraldama kõiksugu intellektuaalseid mänge, et nad kasvaksid targaks. Ja on igasuguseid mänguvõimalusi - savi sõrmeosavuse jaoks, sõnamängud edukaks lugemiseks, suure liikumise mängud, väikse liikumise mängud. Võiksin pühendada kogu oma elu otsustamisele, mida oma lastega mängida." Ma arvan, et kõik, kes on hiljuti lapsevanemad olnud, mõistavad seda ema.

Siin on lapsekasvatuse kohta mõned kainestavad faktid. Enamik uuringuid lastekasvatuse kohta, millel need nõuanded põhinevad, on kasutud. Need on kasutud, sest need ei arvesta pärilikkust. Nad mõõdavad mingit seost selle vahel, mida lapsevanemad teevad ja milliseks lapsed kasvavad, ja eeldavad, et see seos on põhjuslik: et lastekasvatusmeetod vormis lapse. Vanematel, kes oma lastega palju räägivad, on lapsed, kes kasvavad sõnaosavateks, vanematel, kes oma lapsi löövad, kasvavad lapsed vägivaldseteks, ja nii edasi. Ja väga vähesed uuringud arvestavad võimalust, et vanemad annavad edasi geene, mis suurendavad tõenäosust, et laps on sõnaosav või vägivaldne ja nii edasi. Seni, kuni neid uuringuid pole korratud adopteeritud laste peal, kus lapsevanemad loovad lapse keskkonna, kuid mitte nende geene, pole meil võimalik teada, kas need järeldused on tõesed.

Geneetiliselt kontrollitud uuringute tulemused on kainestavad. Meenutage Malliferti kaksikuid: sündides lahutatud, kohtuvad nad patendiametis - üsna sarnastena. Mis oleks juhtunud kui Malliferti kaksikud oleksid koos üles kasvanud? Te võite arvate, et siis oleksid nad veel sarnasemad, sest neil oleksid mitte ainult samad geenid, vaid ka sama keskkond. See teeks nad ülisarnasteks, eks? Vale. Identsed kaksikud või ükskõik millised õed-vennad, kes sündides lahutatakse, ei ole omavahel vähem sarnased kui need, kes koos üles kasvasid. Kõik, mis sinuga nende aastate jooksul mingis kodus juhtub, ei näi jätvat mingit püsivat märki ei sinu iseloomule ega intellektile. Paralleelne järeldus, tuletatud hoopis teise metoodikaga, on see, et koos kasvatatud adopteeritud õed-vennad - peegelpilt olukorrast, kus identsed kaksikud on eraldi kasvatatud, neil on samad vanemad, kodu, naabruskond, aga geenid pole ühised - ei kasva üleüldse sarnasteks. Olgu, kaks erinevat uurimistööd sama järeldusega.

See näitab, et pikas perspektiivis ei mõjuta lapsi mitte nende vanemad, vaid osaliselt - ainult osaliselt - nende geenid, osalt nende kultuur - antud riigi kultuur üleüldse, ja laste endi kultuur, nimelt nende sõpruskond - nagu me kõik täna Jill Sobule'ilt juba kuulsime, see on lastele väga tähtis - ja väga suurel määral, suuremal määral, kui inimesed tunnistada tahavad, juhus: juhuslikud sündmused aju arengus juba emakas, juhuslikud sündmused elu jooksul.

Las ma lõpetan ühe mõtteteraga, et jõuda tagasi põhiteema juurde. Ma arvan, et inimloomuse teadused - käitumisgeneetika, evolutsiooniline psühholoogia, neuroteadus, kognitiivne teadus - raputavad lähiaastatel üha enam erinevaid dogmasid, tegevusalasid ja juurdunud poliitilisi tõekspidamisi. Ja see seab meid valiku ette. On valida, kas pidada mõningaid fakte inimeste kohta või teemasid tabudeks, keelatud teadmiseks, kuhu mitte seigelda, sest sellest ei tule midagi head, või kas peaksime neid ausalt uurima. Mul on sellele küsimusele oma vastus, mis tuleb 19. sajandi suurelt kunstnikult Anton Tšehhovilt, kes ütles: "Inimene muutub paremaks, kui sa talle näitad, milline ta on." Ja ma arvan, et mul pole võimalik oma argumenti enam ilmekamalt sõnastada.
 
Tänan väga.
(Aplaus)
 

TED Talks :: Eduardo Paes: 4 linnajuhtimisreeglit

Eduardo Paes on Rio de Janeiro linnapea. Selles suures, keerulises ja ilusas linnas elab 6,5 miljonit elanikku. Paes tõstab esile 4 peamist ideed, mis aitavad Riol - ja ka kõigil teistel linnadel - tulevikus hästi hakkama saada. Nõuannete hulgas on julged ideed, kuidas teha infrastruktuuri uuendusi ning kuidas muuta linna targemaks.

 

 
 
 

Eduardo Paes: 4 linnajuhtimisreeglit


Mul on suur au siin viibida. On suur au olla siin ja rääkida linnadest, rääkida linnade tulevikust. On tore olla siin kui linnapea. Ma tõesti usun, et linnapeadel on poliitilist võimu muuta inimeste elusid. Ma tahan seda teha. Tore on olla siin kui Rio de Janeiro linnapea. Rio on ilus linn, särav ja eriline koht. Tegelikult seisab praegu teie ees mees, kel on parim töökoht maa peal. Ja ma tahaksin jagada teiega erilisi hetki oma elust ning Rio linna ajaloost.

(Video) Teadustaja: Ja nüüd, mu daamid ja härrad, minu käes on ümbrik tulemustega. Jacques Rogge: Mul on au teatada, et 31. olümpiamängud toimuvad Rio de Janeiro linnas. (Rõõmuhõisked)

EP: See on väga liigutav, väga emotsionaalne, kuid seda polnud lihtne saavutada. See oli tegelikult päris keeruline ülesanne. Meil tuli võita Euroopa monarhiat. See on Juan Carlos, Hispaania kuningas. Meil tuli olla parem jaapanlastest koos nende tehnoloogiaga. Meil tuli olla üle kõige võimsamast mehest maailmas, kes seisis oma linna eest. See polnud sugugi lihtne. See viimane mees siin ütles paar aastat hiljem ühe mõtte, mis kirjeldas väga täpselt seda olukorda, et Rio võitis olümpiaoksjoni. Näitasime, et "jah, me suudame seda".

Ja see on põhjus, miks ma ka täna siin olen. Tulin täna, et rääkida teile, et on võimalik korda saata suuri asju, et sa ei pea alati olema rikas ja ülivõimas, et midagi ära teha, et linnad on suurepärane väljakutse. Linnaelu korraldamine pole kerge. Kuid mõningate leidlike nippide, mõningate põhireeglite abil võib muuta linnad tõeliselt toredateks elupaikadeks. Mõelge nüüd Rio peale. Ilmselt mõtlete, et see on energiat tulvil linn, elav ja täis rohelust. Keegi pole suutnud seda paremini illustreerida kui Carlos Saldanha oma eelmises filmis "Rio".

(Muusika) (Video) Lind: See on fantastiline! (Muusika)

EP: Mõned paigad Rios on tõesti sellised, kuid mitte kõik. Meie linn on samasugune suurlinn nagu teised. Meil on palju inimesi, saastet, autosid, betooni, palju betooni. Need pildid, mida ma teile näitan, on Madureirast. See on justkui Rio äärelinna süda. Ja ma tahaksin Madureira piirkonnas tehtava arendustöö abil näidata, mida meil tuleks pidada oma esimeseks reegliks.

Niisiis, sellistes betoonilabürintides nagu see, on oluline üles leida hoonestamata maa-alad. Kui hoonestamata maa-alasid pole, tuleb need teha. Seega, tuleb võtta need maa-alad kasutusse ja hoolitseda selle eest, et inimesed saaksid neid kasutada. Sellest saab suuruselt kolmas park Rios, mis valmib tänavu juunis. Sellest saab paik, kus inimesed saavad koos käia, kus on haljasalad. Temperatuur langeb kaks, kolm kraadi. Seega esimene reegel, mille ma täna tahaksin esile tõsta, on see, et tuleviku linn peab olema keskkonnasõbralik. Iga kord, kui te mõtlete linnale, siis peaksite mõtlema haljastusele. Te peaksite mõtlema haljastusele.

Nüüd jõuame meie teise reegli juurde. Mõelgem sellele, et linnades on palju inimesi, väga palju inimesi koos. Linnad on tulvil inimesi. Kuidas neid inimesi transportida? Kui linnades elab 3,5 miljardit inimest ja aastaks 2050 on neid juba 6 miljardit. Seega alati, kui mõelda inimeste transpordi peale, tuleb mõtelda massitranspordile. Siin aga tekib probleeme. Massitransport tähendab suurt rahakulu.

Seda, mida ma teile nüüd näitan, näitas TEDil juba korra Brasiilia linna Curitiba endine linnapea, Jaime Lerner, kes selle välja mõtles. Ja seda me kasutame Rios väga palju. See on bussikiirtransport (BRT). Te lähete bussi peale. See on tavaline buss, mida kõik teavad. Ja kujundate selle ümber rongivaguni sarnaseks. Te kasutate eraldi sõiduradasid ainult busside jaoks. Ehitajatele see ei meeldi. Aga teil pole vaja kaevata maa-aluseid tunneleid. Te võite ehitada kenad ootepaviljonid. Selliseid paviljone me ehitame Rios. Ja jällegi pole vaja kaevata sügavale maa alla, et sellist bussijaama ehitada. Selles paviljonis on sama mugav, seal on samad võimalused, mis metroojaamas. Kilomeetri hind on kümnendik metroo hinnast. Kulutades vähem raha ja ehitades kiiremini, võite inimeste transpordiviisi kõvasti muuta.

See on Rio kaart. Kõik need värvilised jooned on meie praegune massitranspordi võrgustik. Praegu me transpordime kõigest 18% rahvasikust massitranspordiga. Bussikiirtranspordi abil - odavaimal ja kiireimal viisil - sõidutaksime 63% rahvastikust massitranspordiga.

Pidage meeles neid sõnu: "Te ei pea olema rikkad ja ülivõimsad, et midagi korda saata." Te võite leida asjade ärategemiseks originaalseid viise. Seega teine reegel, mille ma täna esile tõstan, on see, et tulevikulinn peab tulema toime inimeste mobiilsuse ja integratsiooniga.

Jõuame kolmanda reeglini. Ja see on üks vastuolulisemaid. See puudutab favelasid, slumme - kuidas iganes te neid maailma eri paikades nimetate. Aga täna ma tahan esile tõsta seda, et slummid pole alati probleemiks. Slummid võivad vahel olla lahenduseks, kui nendega tegeleda, kui viia slummides ellu halduspoliitikat. Näitan teile uuesti Rio kaarti. Rios on 6,3 miljonit elanikku. Neist üle 20% - 1,4 miljonit - elab slummides. Kõik need punased alad on slummid. Nagu näete, neid on üle kogu linna. See on tüüpiline vaade Rio slummile. On näha, milline kontrast valitseb rikaste ja vaeste vahel.

Täna tahan esile tõsta kahte asja slummide kohta. Esiteks, nõiaringi, nagu ma seda nimetan, võib muuta virtuaalseks ringiks. Selleks et seda teha, tuleb minna slummidesse ja tagada seal kvaliteetsed põhiteenused, eriti haridus- ja tervishoiuteenused. Toon teile kiiresti ühe näite. See oli vana hoone Rio slummis [ebaselge slummi nimi], mille me äsja kujundasime ümber kvaliteetseks algkooliks. Siin pakutakse üldarstiabi. Selle me ehitasime slummi, jällegi kvaliteetselt. Me nimetame seda perekliinikus. Seega, esimene asi on tuua põhiteenused slummidesse, ja teha seda kvaliteetselt.

Teine asi, mida ma seoses slummidega esile tahan tõsta, on vajadus luua slummidesse avatud alad. Tuua infrastruktuur favelatesse, slummidesse, igale poole. Rio eesmärk 2020. aastaks on urbaniseerida täielikult kõik oma slummid. Teine näide, siin oli hoone hoone kõrval ja siis me ehitasime selle, mida me kutsume teadmiste väljakuks. See koht on täis kõrgtehnoloogiat. Lapsed, kes ümbruskonna vaestes kodudes elavad, saavad sinna minna ja neil on ligipääs kogu tehnoloogiale. Me ehitasime sinna koguni kino - 3D kino. Ja tulemuseks on selline muutus. Ning lõpuks saad sa midagi paremat kui TEDi auhinna, milleks on suur naeratus slummis elava lapse näol. Seega kolmas reegel, mille ma esile tõstan, on see, et tuleviku linn peab olema sotsiaalselt integreeritud. Linna ei saa edukalt juhtida, kui see ei ole sotsiaalselt integreeritud.

Nüüd oleme jõudnud neljanda reeglini, ilma milleta poleks mind täna siin. Novembrist maini on Rio rahvast täis. Eelmisel nädalal oli meil karneval. See oli suurepärane. See oli väga lõbus. Me võtsime vastu uut aastat. Umbes kaks miljonit inimest Copacabana Beachil. Meil on probleeme. Sel aastaajal võitleme üleujutuste ja troopiliste vihmadega. Võite aimata, mida inimesed minust mõtlevad, nähes selliseid stseene. Meil on probleeme troopiliste vihmade tõttu. Peaaegu igal aastal esineb meil maalihked, mis on kohutav.

Kuid põhjus, miks ma siia sain tulla, seisneb selles. Seda me tegime koos IBM-ga, see on veidi üle aasta vana. Me nimetame seda Rio operatsioonikeskuseks. Ja ma tahtsin teile näidata, et võin tehnoloogia abil valitseda oma linna siit, Long Beachilt. Jõudsin kohale eile õhtul ja olen kursis kõigega. Võtame nüüd ühendust operatsioonikeskusega. See on Osorio, ta on meie linnasekretär. Tere, Osorio. Tore, et saame rääkida. Ma juba ütlesin inimestele, et praegusel aastaajal on meil troopilised vihmad. Kuidas on lood Rios ilmaga praegu?

Osorio: Ilm on hea. Meil on täna ilus ilm. Ma näitan teile meie ilmaradarit. Linna ümber on vaid veidi niiskust. Linnas pole absoluutselt mingeid probleeme seoses ilmaga, ei täna ega järgmise paari päeva jooksul.

EP: Olgu, aga kuidas on lood liiklusega? Praegusel aastaajal on meil palju ummikuid. Inimesed saavad linnapea peale pahaseks. Kuidas on liiklusega täna?

Osario: Täna on liiklusega kõik korras. Võtan ühendust ühega meie 8000 bussist. See on otseülekanne Rio kesklinnast, härra linnapea. Tänavad paistavad olevat ummikuteta. Rios on praegu kell 11 õhtul. Liiklusega pole mingit muret. Vaatame nüüd, mis täna päeval juhtus. Meil oli tihe liiklus varahommikul ja ka õhtuse tipptunni ajal, kuid midagi murettekitavat ei toimunud. Meie linnas on liiklusavariide arv keskmisest madalam.

EP: Olgu, nüüd me siis näeme mõningaid avalikke teenuseid. Need on autod.

Osorio: Täpselt nii, härra linnapea. Ma näitan teile nüüd meie prügiveoautosid. See on otseülekanne. Kõigis meie veoautodes on GPSid. Ja me võime vaadata, kuidas nad töötavad kõikjal linnas. Prügivedu toimub õigeaegselt. Avalikud teenused töötavad hästi.

EP: Olgu, Osorio, suur tänu. Tore, et saime rääkida. Läheme kõnega edasi ja tõmbame otsad kokku. (Aplaus) Niisiis, pole faile, koht on siin, pole paberitööd, pole vahemaid, võib töötada 24/7. Niisiis neljas reegel, mille ma esile tõstan, on see, et tuleviku linn peab kasutama kaasaegset tehnoloogiat. Ma ei pea enam olema kohal, et olla kursis sündmustega ja asju korraldada.

Kõik, mis ma täna siin rääkisin, või reeglid, on abivahendid, millega linnu juhtida. Investeerimine infrastruktuuri, haljastusse, avatud pargid, avatud ruumid, sotsiaalne integreerimine, tehnoloogia kasutamine. Ent kokkuvõtteks, kui me räägime linnadest, siis me räägime kokkukogutud inimestest. Ja me ei saa suhtuda sellesse kui probleemi. See on fantastiline. Kui praegu on meid 3,5 miljardit, siis peagi on see 6 miljardit, seejärel 10 miljardit. See on super! See tähendab, et meil on 10 miljardit pead, mis üheskoos mõtlevad, 10 miljardit annet.

Seega ma tõesti usun, et tuleviku linn on linn, mis hoolib oma kodanikest, integreerib sotsiaalselt oma kodanikud. Tuleviku linn on linn, kus keegi ei tunne end kõrvalejäetuna.

Suur tänu!
(Aplaus)