Nilofer Merchant pakub välja väikese idee, millel võib olla suur mõju su elule ja tervisele. Kui sul on järgmine kord ees neljasilmavestlus töökaaslasega, siis tehke jalutuskoosolek ja pidage oma nõupidamine hoopis õues - laske ideedel värskes õhus kõndimise ajal lennata!

 

 

Nilofer Merchant: Sul on koosolek? Mine ja kõnni!


(Aplaus) See, mida te just teete siin ja praegu, on teile surmavalt kahjulik. Asi, mida me kasutame rohkem kui autot või internetti või isegi seda nutiseadet, millest pidevalt räägitakse, rohkem kui igapäevast tehnoloogiat, kasutame me seda kohta siin - oma tagumenti! Tänapäeval istutakse keskmiselt 9.3 tundi päevas, rohkem kui magame - 7.7 tundi. Istumine on niivõrd tavaline, et me isegi ei pane tähele, kui palju me tegelikult istume, ja kuna kõik teevad seda, ei tule meile pähegi, et see võiks olla probleem. Ja nii on istumisest saanud meie põlvkonna suitsetamine.

Muidugi mõjub see tervisele halvasti ja mitte ainult vöökohale. Näiteks rinna- ja käärsoolevähk on otseselt seotud vähese liikumisega. Mõlema puhul lausa 10% juhtudest. 6% südamehaigustest, II tüüpi diabeedil 7% juhtudest, sellesse suri ka mu isa. See statistika peaks panema meist igaüht oma tagumikku rohkem liigutama. Kui sa aga oled nagu mina, siis ei pane.

Mis mind liikuma pani, oli sotsiaalne suhtlus. Mind paluti tulla koosolekule, et aga tavalises nõupidamisteruumis sobivat aega ei leidnud, siis tehti mulle selline ettepanek: "Pean homme oma koeri jalutama. Kas saaksid kaasa tulla?" See tundus küll veidi imelik... Ja mäletan, et sel esimesel koosolekul mõtlesin: "Ma peaksin ise küsima järgmise küsimuse." Sest teadsin, et ma ähiksin-puhiksin kogu edasise vestluse. Sellest hoolimata ma võtsin selle idee ja tegin selle enda omaks. Selle asemel, et pidada koosolekut kohvitassi taga või kunstvalgusega nõupidamisteruumis, kutsun ma inimesed jalutuskoosolekule, mida tuleb kokku 30-50 km nädalas. See on muutnud mu elu.

Varasemalt mõtlesin ma alati, et on küll võimalik hoolitseda oma tervise eest või täita oma kohustusi, aga ühte neist saab teha ainult teise arvelt. Nüüd, pärast sadu tunde jalutuskoosolekuid, olen nii mõndagi õppinud.

Esiteks, et selline mõnus tööruumi raamidest väljaminek viib raamidest väljas mõtlemiseni. Kas mõjutab seda värske õhk või liikumine, aga asi toimib.

Ja teine, ehk kaalukamgi, on see, et valikud, mis sageli tunduvad must-valged, tegelikult seda sugugi ei ole. Kui püüame lahendusi otsides vaadata maailma teise pilguga, olgu see juhtimises või äris, keskkonnateemades, töökohtade loomises, siis ehk suudame nende probleemide tavapärastest raamidest välja murda ja leida lahenduse, mis toetab mõlema poole huvisid. Sest just niimoodi läks selle jalutuskoosoleku ideega. See osutus tehtavaks, jätkusuutlikuks ja elujõuliseks.

Alustasin seda kõnet viitega taguotsale, ja nüüd on tagumine aeg kokkuvõtteks, milleks on - käi ja räägi. Käi ja räägi. Sa üllatud, kuidas värskes õhus kõndimine paneb mõtted käima, ja niimoodi toimides genereerid sa oma elus palju uusi ideid.

Suur tänu!
(Aplaus)

Ravimresistentsed bakterid on surmavad, seda isegi tipphaiglates. Nüüdsest ootab tõsiseid infektsioone tekitavaid baktereid nagu stafülokokk ja antraks aga ees suur üllatus. Nobeli auhinna laureaat keemik Kary Mullis, kes kaotas oma hea sõbra bakteri tõttu, mille vastu ka tugevad antibiootikumid olid jõuetud, valgustab uut radikaalset ravimeetodit, mille tulemused on väga paljulubavad.

 

 

Kary Mullis: Uue põlvkonna ravim tapjabakterite vastu


(Aplaus) 4-5 aasta eest Philadelphias oli mul laval kaasas sarnane kott. Võtsin seal selle molekuli kotist välja, öeldes, et ega te seda molekuli eriti ju ei tunne, aga teie keha tunneb seda väga hästi. Arvasin, et keha ei salli seda molekuli, sest selle vastu on kõrge immuunsus. See molekul on galaktoos-alfa epitoop. Sea südameklappidel on neid palju, seetõttu ei ole just lihtne inimesele sea südameklappi siirdada.

Tegelikult me keha neid ei vihkagi. Me keha armastab neid, ta sööb neid. Meie immuunsüsteemi rakud on alati näljas ja kui antikeha haakub rakus ühe sellise külge, antakse sõnum: "See on toit". Mõtlesin selle üle, et meie immuunsüsteem reageerib sellele tühisele molekulile, mida keha ise ei tooda, aga mis on olemas teistel loomadel. Aga lahti me sellest ka ei saa, sest kõik, kes on proovinud südameklappe siirdada, teavad, et immuunreaksioon on vältimatu.

Mul tuli mõte, et seda võiks kuidagi ära kasutada. Mis oleks, kui ma võtaksin selle molekuli, haagiksin selle patogeense bakteri külge, mis on just mu kopsudesse tunginud? Saaksin kohe ära kasutada automaatset immuunvastust, mis ei vaja tekkimiseks 5-6 päeva aega, vaid ründaks koheselt seda, mille külge too molekul on haagitud. Umbes sama loogika alusel kui liikluspolitsei, kes su Los Angeleses kinni peab ja poetab auto tagaistmele kotikese kanepiga ja arreteerib su kanepi omamise eest. Igatahes väga kiire ja efektiivne moodus inimeste liiklusest kõrvaldamiseks. (Naer)

Samuti saab võtta bakteri, kes ise midagi sellist ei tooda, aga kui see õnnestub talle külge pookida, siis on see liiklusest eemaldatud. Ja on baktereid, mille puhul olemasolevad võtted enam ei toimi. Tõhusad antibiootikumid hakkavad ammenduma. Ja on näha, et ka maailm hakkab end ammendama. 50 aasta pärast poleks vist enam vahet, kui kõikjal vohaks streptokokk ja muud sarnane, sest meid siis enam pole. Kui aga siiski oleme... (Naer) siis on meil vaja bakteritega midagi ette võtta.

Võtsime selle asja koos mitme töökaaslasega ette. Püüdsime haakida seda teiste asjade külge, mis ise kinnitusid teatud sihtmärkidele -bakteritele, mis meile ei meeldi. Tunnen end nüüd nagu George Bush, kui ta ütles: "Ülesanne täidetud!" Minu tehtud asi võis olla küll rumal, nii nagu temal omal ajal, aga põhimõtteliselt see asi toimib. Ja see tapab baktereid, see õgib neid.

See asjandus kinnitub nagu pildil olev väike roheline kolmnurk. Seda saab kinnitada DNA aptameerile ja DNA aptameer haakub konkreetse valitud sihtmärgi külge, näiteks mõne kurja bakteri külge nagu stafülokoki külge, mis on mulle eriti vastik, kuna tappis mullu mu professorist sõbra. Ta ei reageeri ühelegi antibiootikumile. Mulle see ei meeldi. Teen valmis aptameeri, millel on see asjandus küljes, mis oskab stafülokokki organismist üles leida ja annab immuunsüsteemile käsu seda rünnata.

Siin on näha, kuidas asi toimib. Näete ülemist joon väikeste täppidega? Need on hiired, keda sõbrad teadlased Texasest Brooksi õhuväebaasist on mürgitanud antraksiga. Samu hiiri raviti meie tehtud ravimiga, mis ründab just antraksit, andes immuunsüsteemile vastava käsu. Nagu näete seal ülemisel joonel, jäid need kõik hiired ellu, 100 protsenti. Nad elasid veel 14 kuni 28 päeva enne kui me nad lõpuks surmasime ja lahkasime et saada teada, mis läks valesti. Miks nemad ära surnud? Nad ei surnud sellepärast, et neil antraksit enam polnud. Seega, saime hakkama, eks ole? (Aplaus)

Ülesanne täidetud!
(Aplaus)

"Inimesed kardavad erinevust nii palju, et üritavad sobitada kõike tibatillukestesse täpselt sildistatud kastidesse," ütleb 16-aastane Rosie King, kes on julge, ninakas ning autistlik. Ta küsib: "Miks kõik üritavad nii väga normaalsed olla?" Ta kutsub üles kõiki lapsi, vanemaid, õpetajaid ja inimesi ülistama unikaalsust. See on hiilgav tunnistus potentsiaalist, mis peitub inimeste mitmekesisuses.

 

 

Rosie King: Autism on andnud mulle vabaduse olla mina ise


Ma pole sellest paljudele rääkinud, aga minu peas on tuhandeid samaaegselt eksisteerivaid maailmu. Peale selle on mul autism.

Inimesed kipuvad arvama, et autismi võib iseloomustada mustvalgete kirjeldustega, kuid tegelikult on autistid väga erinevad. Näiteks minu väikevennal on tõsine autismi vorm. Ta on mitteverbaalne. Ta ei oska üldse rääkida. Aga mulle näiteks meeldib tohutult rääkida. Inimesed seostavad autismi tavaliselt sellega, et autistidele ei meeldi peale matemaatika ja teaduse mitte midagi, aga ma tean mitmeid autistlikke inimesi, kes on väga loovad. Selline on aga inimeste stereotüüpne mõtlemine ja stereotüübid on tihti - kui mitte alati - valed. Kui inimesed kuulevad sõna "autism", seostab suur osa seda filmiga "Vihmamees". Laialt on levinud uskumus, et iga autistlik inimene on Dustin Hoffman. See pole tõsi.

Aga olukord pole nii ainult autistidega. Sama lugu on lesbide, geide, bi- ja transseksuaalidega, naiste ja mittevalgetega. Inimesed kardavad erinevust nii palju, et üritavad sobitada kõike tibatillukestesse täpselt sildistatud kastidesse. Järgnev näide on tõsielust. Ma guugeldasin: "Autistlikud inimesed on ..." Kui Google'isse midagi kirjutada, püüab ta pakkuda, mida otsid, ning esimene asi, mida Google pakkus, oli: "Autistlikud inimesed on deemonid". Nii et see on esimene asi, mida inimesed mõtlevad, kui kuulevad sõna "autism". Issand, nad teavad! (Publik naerab)

Üks asi, mida ma suudan, kuna mul on autism - see on pigem võime kui puue - on see, et mul on väga väga elav kujutlusvõime. Las ma seletan. Tänu oma kujutlusvõimele elan ma nagu kahes maailmas. Lisaks meie ühisele, reaalsele maailmale, on minu peas ka teine maailm, mis on tihti palju reaalsem kui tõeline maailm. Mul on väga kerge oma kujutlusvõimel lennata lasta, kuna ma ei ürita ennast tibatillukesse kasti sobitada. See on üks parimaid asju autistlikkuse juures. Autistid ei ürita olla nagu teised. Kui nad teavad, mida teha tahavad, siis nad leiavad selle tegemiseks viisi ja hakkavad pihta. Kui ma üritaks end kasti sobitada, siis poleks ma praegu siin, ja ma poleks saavutanud pooli asju, mida nüüdseks olen. Sellega kaasneb ka probleem. Autistlikkusega kaasneb probleeme, nagu ka liiga elava kujutlusvõimega. Kool võib olla probleem üldiselt, aga probleemiks võib olla see, et pead õpetajale iga päev seletama, et tund, mida ta peab, on kirjeldamatult igav, ning et sa salaja põgened oma peas asuvasse maailma, kus sa ei ole selles tunnis, mis on veel üks probleem sinu probleemide nimekirjas. (Publik naerab) Kui mu kujutlusvõime lendu läheb, hakkab mu keha oma elu elama. Kui mu sisemises maailmas midagi põnevat juhtub, siis ma lihtsalt pean ringi jooksma. Ma pean end edasi-tagasi õõtsutama või mõnikord kisendama. Mu kujutlusvõime annab mulle nii palju energiat, et ma lihtsalt pean selle kuhugi maandama. Ma olen nii käitunud lapsest saadik, alates ajast, kui olin väike tüdruk. Mu vanemad pidasid seda armsaks ega teinud sellest juttu, aga kui ma kooli läksin, polnud nad enam nõus, et see on armas. Võib-olla teised ei taha olla sellise inimese sõbrad, kes keset algebra tundi kisendama hakkab. Tavaliselt seda ju praegusel ajal ja sellises eas ei juhtu, kuid võib-olla teised ei taha olla autistliku tüdruku sõbrad. Võib olla inimesed ei taha, et neid seostatakse kellegagi, kes ei proovi või ei suuda end paigutada kasti, millel on kiri "normaalne". Aga mulle see sobib, sest see eraldab terad aganatest, ning ma näen, kes on siirad ja ausad, ja ma saan sellised inimesed enda sõpradeks valida.

Aga kui natuke mõelda, siis mis üldse on normaalne? Mida see tähendab? Kujutage ette, kui see oleks parim kompliment, mida teile eales tehtud: "Vau, sa oled nii normaalne!" (Publik naerab) Aga komplimendid on tavaliselt sellised: "Sa oled erakordne!" või: "Sa oled teistsugune!", "Sa oled hämmastav!". Kui inimesed tahavad sellised olla, miks siis nii paljud inimesed üritavad olla normaalsed? Miks inimesed oma suurepärase ainulaadse valguse vormi suruvad? Inimesed kardavad erinevust nii palju, et nad proovivad neid, kes ei taha või ei saa "normaalsed" olla, normaalseteks muuta. Lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide ning autistide jaoks on laagrid, kus üritatakse neist "normaalsed" teha. Õudne mõelda, et inimesed seda praegusel ajal teha üritavad.

Ma ei vahetaks ma oma autistlikkust ja kujutlusvõimet mitte millegi vastu. Autismi tõttu olen ma BBC'le dokumentaale teinud ning hetkel kirjutan ma raamatut. Ma teen kõiki neid uskumatuid asju, ning üks parimaid asju, mida ma saavutanud olen, on see, et ma olen leidnud viise, kuidas oma väikevenna ja -õega suhelda, kes on, nagu ma ütlesin, mitteverbaalsed ehk kes ei oska rääkida. Inimesed tavaliselt väldiksid neid, kes ei suuda rääkida, aga see oleks lihtsalt rumal, sest näiteks minu vennast ja õest paremat venda ja õde soovida ei saakski. Nad on parimad ja ma armastan neid üle kõige, ja ma hoolin neist rohkem kui millestki muust. Ma jätan teile ühe küsimuse, mille üle mõtiskleda: "Kuna me ei suuda lugeda inimeste mõtteid, olenemata sellest, kas nad on autistlikud või mitte, siis miks mitte selle asemel, et karistada kõige eest, mis erineb normaalsest, ülistada hoopis unikaalsust ja hõisata iga kord, kui keegi oma kujutlusvõimel lennata laseb?"

Aitäh.
(Aplaus)