Ma palusin, et sa veel mõtleks.
Sa võtsid kohvri kapi pealt.
Said pakitud sinna me ühised hetked.
Siis sa viipasid käega: olen tagasi pea!

Jäin ootvele, ootasin päeva,
ja päevast sai nädal, ja teinegi veel.
Mul oodata polnudki vaeva,
olid mõttes su sõnad "Olen tagasiteel!".

Nii mööda läks kuu, kuust sai aasta –
see hetkede kulg siiski tühine näis.
Kuni taipasin, ...               naasta
sul polnudki plaanis. Nii lihtsalt see käis.
 
 
(© maigi mai/juuli 2017)
kaskede tasasest sosinast
hing ärevil leida sind püüan
ja lainevoogude mühinast
üle hääle ma kähedaks hüüan

kella tiksumises sind taibata
igas sekundis korra ma proovin
koidukiirtes vara sind aimata
igal hommikul aina ma soovin

tuulte lauludes sageli leian ma
sinu hääle ja südametuksed
kaugel mägedes kaikuva kajana
tajun selgelt su sõnatuid kutseid

minu norukil pea tõstad üles
kõrgel tähtedes liugleb su vari
tean, mul pesapaik on sinu süles
tean, oled kõikidest parim

mul otsa sa vaatad naer silmis
su meelest ma olen pime
ehkki pea on mul sageli pilvis
mu meelest sa oled ime
 
 
(© maigi 15. märts 2017)
Lehelind läinud ja vihm tilgub alla
sombune sügis taas pisaraid kallab
Lopsakas rohelus kadumas puult
igatsusviisikest vilistab tuul
 
 
(© maigi 29. september 2016)