Need võrratud Gran Canaria mäed... huvitav, kui paar aastat nende mägede keskel elada, kas nad siis ikka veel nii vaimustavad tunduvad? Võib-olla see on lihtsalt mingi lauskmaaelaniku pürgimus kõrguste poole?
Sellele ülemisele pildile mahtusid peaaegu Gran Canaria kaks tähtsaimat tippu: vasakule jäi Roque Nublo ehk Udumägi (1813 m) ja paremale Roque Bentayga (1460 m), ise paiknesime saare kõrgeimal tipul Pico De Las Nievesel, 1949 m kõrgusel.
Saare ringreisil käib alati kaasas kaameramees, kes reisielamusi jäädvustab ja hiljem soovijaile kojuvõtmiseks DVD plaadi kaasa müüb. See on vahva hispaania poiss, kes teab alati, millise käänaku tagant ilusat maastikuvaadet oodata ning ta polnud kade oma teadmisi jagama. Tema jalgade tagant, kaugustest, paistab ka naabersaare Tenerife ning ühtlasi ka kogu Hispaania kõrgeim mägi El Teide.
Paremal saare sümbol - Roque Nublo või Nublu, nagu eestlased seda hellitavalt tavatsevad kutsuda. Keskel konna ja vasakul preestri kuju. Või mida kellegi kujutlusvõime neist kaljumoodustistest välja loeb...
Kui sai juba küllalt istutud, lasti meid ühe mäe otsas bussist välja ja edasi võisime kilomeetri jagu mööda mandlipuudest ääristatud mägiteed allapoole kõndida, jälgida mäenõlvadel päikese tekitatud kena värvidemängu ja möödaminnes puude otsast mandleid noppida.
Mingil vahepealsel hetkel sõitsime mööda ka kanaari männi salust, kus hetkeks vahepeatuse tegime ja igaüks võis siis endale soovi korral mõne hiigelkäbi taskusse pista. Viimane peatus oli aga veidi enne päikeseloojangut 1000 palmipuu oru lähistel. Oli väga ilus ringreis...