Saare ringreis
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 92mm, f/5.0, 1/320s, ISO-400
 
Reedene päev kulus Suurele ringsõidule ehk Gran Tourile. Alustasime hommikul kella kaheksast. Igaks juhuks varustasime end mäetippudes varitseva külma kaitseks soojade riietega, kuid nagu hiljem selgus, eriti neid vaja ei läinudki. Terve päev siras pea kohal päike, mis kinkis meile imeilusad vaated saare kõrgeimatest tippudest üle lõpmatuna tunduvate mäenõlvade ja rohelusse vajuvate orgude kuni hallikassinise Atlandini välja.
 
Jardin Canario
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 27mm, f/6.3, 1/200s, ISO-400
 
Esimene peatus toimus Guiniguada mäe nõlval, Kanaaride botaanikaaias ehk Jardin Canarios. Kolmveerand tundi oli selle imeilusa ja lopsaka paradiisinurgakese avastamiseks ikka kahetsusväärselt lühike aeg, kuid seda enam on põhjust saarele järjekordsele uurimisretkele tagasi minna.
 
Aloe vera
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 55mm, f/6.3, 1/200s, ISO-400
 
Hiiglaslikud aaloe puhmad olid oma leekivpunaste õitega ikka tõeliselt iludused. Vahvad olid ka majesteetlikud kanaari palmid, mis võivad kasvada kuni 20 meetri kõrguseks. Nende nägemine vabas looduses tegi lausa iga päev tuju heaks ja oli tükk tegemist, et mitte iga isendi juurde fotokaga klõpsima jääda. Naljakas mõelda, et mõnele on need teeäärsed puud sama tavalised kui meile kased või vahtrad.
 
Jardin Canario
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 29mm, f/6.3, 1/125s, ISO-400
 
Edasi viis me tee meid saare põhjaossa banaaniistandusi vaatama. Jällegi oli uudis see, et banaan ei kasvagi puu otsas, vaid et on hoopis üheaastane taim. Võisime kobaraid oma käe ja silmaga katsuda-vaadata. Need olid võimsad küll. Istanduse peremees kurtis, et kanaari banaanid või platanad, nagu nad ise neid kutsusid, Euroopa turule kaubaartikliks ei sobi, sest need polevat piisavalt pikad ja piisavalt kõverad. Aga maitsesid nad küll hästi.
 
banaanid
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 23mm, f/6.3, 1/80s, ISO-400
 
Lõunapeatuse tegime Terori lähedal restoranis Balcón de Zamora. Proovisime kohalikest juurviljadest valmistatud Kanaari suppi, põhiroaks valisime liha ja kohaliku kala ning magustoiduks mingi karamellimaiuse. Pärast jõime veel terrassil kohvi, café con lechet ja cortadot - ja häbi neile, kes ütlevad, et kanaarlased ei oska kohvi teha. Oskavad ikka küll. Vähemalt see kohv maitses pärast pikka bussiga mägede vahel õõtsumist väga värskendavalt. Restorani terrassilt avanes lummav vaade alla orgu ja mäekülgedel valendavatele majakestele.
 
Teror
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 250mm, f/10.0, 1/500s, ISO-200
Playa del Inglés
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 18mm, f/9.0, 1/200s, ISO-200
 
Hommikul (või oli see juba lõuna ajal? kuigi vahet pole, sest meil on PUHKUS!!) silmi avades avanes vahva pilt hotelli õuele. Iga päev nautisime täielikult seda, kuidas palmipuud hommikul akna all õõtsuvad ja soe troopikatuul meie nahka paitab. Ja päike! Vaid mõni üksik päev oli mõnda aega veidi pilvisem, enamasti paistis ta aga täiega. Ronida hommikul unise peaga rõdule kuuma mõnusalt lõhnavat kohvi jooma... mida veel võiks ühelt puhkusehommikult tahta?
 
Playa del Inglés
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 155mm, f/9.0, 1/400s, ISO-200
 
Keskpäeval läksime infotunnile, mis osutus parajaks šokiteraapiaks. Kuigi võib-olla on tõesti parem paradiisisaarele saabunud muretud turistid natuke reaalsusesse tagasi raputada, kui lasta neil seda reaalsust karmil moel kogeda. Parem karta kui kahetseda - või kuidas see vana tarkusetera kõlaski. Hoiatusi jagati siis nii taskuvaraste kui kavalate kaubitsejate suhtes.
 
Playa del Inglési mereäärne osa on ehitatud üksnes turistide jaoks. Seepärast pole kohaliku kultuuriga siin tutvuda võimalik - linnaosa on täis vaid euroturistile mõeldes püsti pandud hotelle, kaubanduskeskusi, kohvikuid, baare ja muid lõbustusasutusi. Meie plaanisime veeta päeva tutvudes kohaliku ümbruskonna ja naabruses asuva Maspalomasega.
 
Playa del Inglés
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 129mm, f/11.0, 1/160s, ISO-200
 
Üks vahvaid elamusi troopikasaarel oli kohe vabas looduses kõigi nende taimede nägemine, mida olen harjunud nägema 10 korda väiksemas versioonis potililledena. Keset tänavat kasvas suur hulk selliseid taimi, millele oskasin isegi nime anda - aaloe, draakonipuu, igasugu palmid ja kaktused. Need väikesed armsad ümmargused kaktused, mis peaaegu igaühe koduakent kaunistavad, olid oma jahmatamapanevate tumbasuuruste mõõtmetega tõelised iludused. Ja kui ei teaks, et kaktuseokkad võivad olla väga valusad, siis oleks olnud ikka väga suur kiusatus ära proovida, kuidas ikka istuda oleks ka...
 
Kanaari palmid Maspalomases
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 92mm, f/11.0, 1/125s, ISO-200
Atlandi ookean
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 250mm, f/11.0, 1/500s, ISO-200
 
Pärastlõunal istusime bussi peale ja sõitsime Maspalomasesse. Vaatasime üle Faro de Maspalomase ehk Maspalomase majaka ja jalutasime rannapromenaadil.
 
Maspalomase liivadüünid
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 200mm, f/11.0, 1/640s, ISO-200
 
Maspalomase liivadüünide liiv olevat pärit Sahara kõrbest. Tuul on selle üle mere Aafrika mandrilt siia kohale tassinud. Väikese kohaliku kõrbe mõõdu andsid düünid välja küll. Tahtsime luidete vahele jalutama minna, ent kui juba üsna ranna alguses suud-silmad liiva täis said, otsustasime sellest ideest loobuda ja hoopis teisele poole jalutada.
 
Rannapromenaad Maspalomases
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 32mm, f/11.0, 1/500s, ISO-200
Rannapromenaad Maspalomases
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 18mm, f/9.0, 1/500s, ISO-200
Loojang Atlandi ääres
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 18mm, f/6.3, 1/320s, ISO-200
 
Lõpetasime einestamise mõnusas rannarestoranis. Kohalik kala ja kanaari kartulid mojo kastmega olid võrratud. Meeldiv teenindus koos lahkumisel kingitud pulgakommidega jättis hinge väga sooja tunde Kanaari teeninduskultuurist. Poole seitsme ajal tõmbus taevas punakaks ja me saime jälgida imeilusat värvidemängu lõõmavas loojangutaevas. Kahjuks jäi see aga väga lühikeseks, sest kõik käis hämmastavalt kiiresti. Kes sealkandis kaamerat kotist välja tõmmates liigselt viivitab, sel jääb pilt lihtsalt tegemata. Eesti kodused päikeseloojangud tunduvad nüüd hiiglama pikad... Playa del Inglésisse tagasi jõudsime juba pimedas.
 
Öine Playa del Inglés
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 55mm, f/5.0, 1/30s, ISO-400
Lend Gran Canariale
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 168mm, f/5.6, 1/50s, ISO-800
 
Öö möödus lennates. Arvasin, et suudan ennast mõnusalt lennukiistmele kerra tõmmata ja järgmise päeva seiklusteks välja magada, aga reisipalaviku tõttu ei tulnud sellest plaanist välja midagi. Istusime siis oma üsna tihedalt kokkupressitud istmetel ning kinnitasime ja avasime oma turvavöid vastavalt sellele, kuidas lennukipiloodid hüüdsid "Turbulence area". Mingil hetkel vajusid tasase sahinaga laest alla monitorid, millelt võis jälgida, kus me parasjagu asume. Pimeduses aknast välja piilumine ei andnud kahjuks mingeid tulemusi. Pilvede kohal on öösel tõesti pime.
 
Lend Gran Canariale
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 119mm, f/5.6, 1/60s, ISO-800
 
Monitore oli põnev jälgida. Püüdsin ette kujutada, mida tähendab 11 kilomeetri kõrgusel 500 kilomeetrit tunnis kihutada. Et kas pead aknast välja pistes kõrvad ikka pea külge jääks... hmm... Temperatuuriks näidati üle -50 kraadi. Arvasin, et nii kõrgel on veelgi hullem pakane, sest 50 kraadist külma kohtab minu mäletamist mööda ka maa pinnal Siberi avarustes, aga ma peaks selle teadmise hiljem igaks juhuks üle kontrollima. Igatahes lennukis oli hea ja soe. Sõbralikud hispaania stjuuardid pakkusid jooke ja sööke, aga see viimane küll kella kolme ajal eriti ahvatlev ei tundnud ning seekord jäi siis lennukitoidu proovimine vahele.
 
Saabume Gran Canariale
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 46mm, f/4.0, 1/60s, ISO-400
 
Ja ühtäkki olimegi kohal. Esimeseks ehmatuseks oli lennukist välja astudes meeletult tugev tuul. Järgmine emotsioon oli tajumine, et see tuul on mõnus ja soe. Ninna lõi tuttavlik troopikataimede lõhn. Edasised päevad möödusidki justkui sooja fööni all. See jäi aga ikkagi lõpuni saladuseks, kas selline meeletu tuul on iseloomulik Kanaaride talvele, või möllab see saarel aastaringselt, mis poleks ka imelik, sest see pisike saar asub võimsa Atlandi ookeani külje all ja lääne poole minnes lähim suurem maatükk on 5000-6000 kilomeetri kaugusel asuv Ameerika manner. Ida pool tuleb maa muidugi palju kiiremini vastu, sest Gran Canaria saar asub umbes 300 kilomeetri kaugusel Aafrika rannikust.
 
Saabume Gran Canariale
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 18mm, f/3.5, 1/40s, ISO-400
 
Lennujaama kell hakkas saama pool viis. Päikesetõusuni jäi veel 2,5 tundi. Hola Gran Canaria!
 
vaade hotellist
Image
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 183mm, f/5.6, 1/160s, ISO-400
 
Nagu ühele reisile kohane, sai seegi alguse meie armsas väikeses Tallinna lennujaamas. Lennujaamas, kuhu saabusime pärast pikki telefonikõnesid ja ärevat ootamist plaanitust 5 tundi hiljem. Teoreetiliselt selleks ajaks oleks me pidanud juba mõnusat sooja päikest nägema hakkama. Aga lennukimeeskond polnud oma eelmiselt ringilt veel Tallinna tagasi jõudnud ja tegi kuuldavasti miskipärast aega parajaks ühel Iirimaa lennuväljal. Lennukiga on kõik korras, ei tea, kas ilmaga on ehk midagi, kinnitasid teadjamad Tallinna lennujaamas nagu ühest suust. Hea oligi, et alles tagasilennul teada saime, et lennukil ilmnes tehniline rike, mis sundis seiklejaid Iirimaal korraks jalgu tugevamalt maha suruma ja lennumasinale tõsisemat pilku heitma.
 
20080116lennujaamas2_thumb.jpg
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 18mm, f/3.5, 1/80s, ISO-400
 
Tegime siis lennuväljal aega parajaks. Lennufirma lisas omalt poolt kõigile ootajaile 250 krooni valuraha, et aeg mõnusamalt mööduks. Meil polnud häda midagi, ootasime oma ootamised ära kodus ja kihutasime alles siis lennujaama, kui lennujaama töötajad soovisid hakata koju minema. Haapsalust, Pärnust ja mujalt kaugemalt tulijad said aga võimaluse kõik lennujaama nurgad põhjalikumalt selgeks õppida.
 
20080116lennujaamas3_thumb.jpg
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 250mm, f/6.3, 1/80s, ISO-400
 
Kaheteistkümne ajal oligi siis meie väike aga tubli Futura lennuk kohal, lasi välja oma üsnagi unise näoga reisijad ja meie sõit võis alata... Kell oli tiksunud pool tundi üle südaöö.
 
20080116lennujaamas4_thumb.jpg
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 46mm, f/4.5, 1/6s, ISO-400
 
 
Hüvasti Tallinn! Ees ootab kuus põnevat päikeselist päeva, kõrguvate laavamägede, õõtsuvate palmipuude ja vaikselt mühavate Atlandi voogude keskel, väikesel troopilisel saarel nimega Gran Canaria.
 
20080116byetallinn_thumb.jpg
Canon 400D; Tamron AF 18-250 mm; 25mm, f/3.5, 1/25s, ISO-800

Uue aasta algul tavatsetakse ikka teha kokkuvõtteid eelmisest aastast. 2007. aasta oli minu jaoks väga kirju. Fotograafia ja disaini vallas tõi see kaasa minu esimese DSLRi, palju kogemusi pilditöötluses, onlain graafikakursuse lõpetamise ja esimesed pildid, mida kauem kui päeva vaadata tahaksin. Tegin oma pildipangamajanduses mitmeid ümberkorraldusi: endise 6 agentuuri (Dreamstime, iStock, Shutterstock, Fotolia, BigStock, ScanStock) asemel võib mu pilte näha nüüd vaid 3 saidil (Dreamstime, Shutterstock, ScanStock). Muutus sai tehtud ajapuudusest, mitte mingitest mahhinatsioonidest või TOSi muudatustest ajendatuna. Elus on palju olulisemaid asju ja fotograafia on siiski üksnes hobi. Kuigi väga mõnus ja südamelähedane hobi, millega on mul võimalik majanduslikus mõttes tegeleda just tänu pildipankadele. Niisiis, kuidas mul 2007. aasta pildipanganduses möödus?

Litsentseeritud fotosid ja illustratsioone 2007. aastal: 10965 (võrdluseks 2006. aastal 7829).

Naljakas tunne tekib, kui mõelda, et mul on ligi 19000 pilti mööda maailma laiali, millest mõningaid olen kohanud ajalehtedes ja veebisaitidel, ning mõne kohta on kujundajad teatanud, et kavatsevad neid kasutada oma raamatutes ja trükistel, kas siis täies hiilguses või disaini osana. Kuna pildipankade eripära on see, et autor tihtipeale ei teagi, kus ja kuidas tema pilti kasutatakse, siis trükivalgel oma loomingu nägemine on üpriski palju juhuse asi. Tõsiasi on aga see, et enamik litsenseeritud pilte pesitsevad lihtsalt disainerite pildiarhiivides, oodates oma trüki- või ülespanekuaega.

Interneti levik ja elektrooniliste väljaannete plahvatuslik kasv on tekitanud tohutu vajaduse digipiltide järele, sellest ka mikropildipankade üha kasvav populaarsus ja ühtlasi ka nõudlus harrastusfotograafide hetkevõtete järgi. Mõned kardavad, et mikropildipangad jätavad fotograafid tööta. Võib-olla kehvad fotograafid tõesti, kuid ükski pildipangafoto ei asenda ehtsat individuaalset lähenemist nõudvat portree- või moe- või arhitektuuri- või reisi- või ka ehedat kunstfotot. Selleks läheb vaja ikkagi head professionaali, kes saab keskenduda konkreetse projekti vajadustele.

Aga fotograafia on mõnus hobi. Pole ime, et see on Eestis harrastuste nimekirjas number üks.