Kui tahad olla majakas
siis läbi sünge öö
sa teistele teed valgustad -
see on ju sinu töö
et üksi keset torme, tuult
ei sellest sa ei hooli
sest ööl ja päeval ikka truult
ka kipper keerab rooli
sest mõtle vaid, mis segadus
poeks meresõitja hinge
kui kaldalt vastu kakskendkuus
tuld vilguks läbi pilve
 
 
(© maigi 4. august 2018)
Meri, mu arm, su lainetevahus
ma enese peegeldust näen
Ja kuigi me püsime sageli lahus
mu süda su kaldaile jääb
 
 
(© maigi 29. juuli 2018)
Vahel peitub mõni ime
otse nina all.
Märkad, kuidas kirmetise
veele tõmmand talv,
suvevärvid kaanetanud
raske külma käega,
päevalõõma minetanud
vääramatu väega.
Ent kui puurid oma pilgu
jäise kesta alla,
sinitaeva päiksekillu
soojus hinge valdab.
 
 
(© maigi 21. oktoober 2017)
Ma palusin, et sa veel mõtleks.
Sa võtsid kohvri kapi pealt.
Said pakitud sinna me ühised hetked.
Siis sa viipasid käega: olen tagasi pea!

Jäin ootvele, ootasin päeva,
ja päevast sai nädal, ja teinegi veel.
Mul oodata polnudki vaeva,
olid mõttes su sõnad "Olen tagasiteel!".

Nii mööda läks kuu, kuust sai aasta –
see hetkede kulg siiski tühine näis.
Kuni taipasin, ...               naasta
sul polnudki plaanis. Nii lihtsalt see käis.
 
 
(© maigi mai/juuli 2017)
kaskede tasasest sosinast
hing ärevil leida sind püüan
ja lainevoogude mühinast
üle hääle ma kähedaks hüüan

kella tiksumises sind taibata
igas sekundis korra ma proovin
koidukiirtes vara sind aimata
igal hommikul aina ma soovin

tuulte lauludes sageli leian ma
sinu hääle ja südametuksed
kaugel mägedes kaikuva kajana
tajun selgelt su sõnatuid kutseid

minu norukil pea tõstad üles
kõrgel tähtedes liugleb su vari
tean, mul pesapaik on sinu süles
tean, oled kõikidest parim

mul otsa sa vaatad naer silmis
su meelest ma olen pime
ehkki pea on mul sageli pilvis
mu meelest sa oled ime
 
 
(© maigi 15. märts 2017)