Iga lõpp on millegi algus.
Üha suuremaks sirgume me,
saame targemaks, suureneb julgus
teha algusi, ikka ja veel.

Teha algusi, suuri ja väikseid.
Lasta lõppeda millelgi muul.
Hoida eluratsude päitseid
üha kindlamalt, vilehüüd suul.

See, mis lõppen’d, jääb taha. Las jääda!
Me pilk suunat’ sellel, mis ees!
Me ootame tulevat päeva
ja naudime seda, mis käes.

 

(© maigi 8. dets 1997)

Ma kirjutan siis, kui on valus:
kannab paber mu hinge saasta,
kui tajun, olen elul ma jalus
ja tundemöll hinge mul laastab.

 

Ma kirjutan siis, kui sees võitlust
kaine mõistlikkus tormiga peab,
kui keset kõige hullemat heitlust
ma väljast tundun „nii tore ja hea“.

 

Ma kirjutan siis. Aga Sina
mu sõjast ei midagi tea.
Oled andnud mul püssi ja tina
enda teadmata. Kuid … see on hea!

 

Läbi lastud mu tunnetesopid:
räämas maastik ja murdunud puud.
Saabund vaikus … ja tee äärest nopin
ma mälestuskillu. Ei muud …

 

Ükskord kirjutan siis, kui hing laulab.
Sees kõik tärkab ja õitsele lööb.
Seni vaikin ma. Vaikin kaua.
Ja siis kirjutan – kui pikne lööb.

 

(© maigi 8. dets 1997)

Haugu, haugu elu vastu,
näita hambaid, urise!
Ega elu hakka vastu –
LÄHEB ja ei nurise …

 

(© maigi 19. sept 1997)

Peo avan, teen ahelad lahti …
Kiirgav avarus laiub Su ees.
Ma enam ei pea Sulle vahti.
On Sul avatud minekutee …

 

Olen kaua ma hoidnud Sul kütkeid.
Liig kaua … Kuid nüüd mõistan ma,
et piirata vabade kotkaste retkeid
liig jõhker on – julm olen ma …

 

Lenda vabana, kotkapoeg, lenda!
On vägev Su tiibade tõmme …
Lenda! Ületa raskused, enda!
Tunne priiusest joobunult õnne!

 

Ma vallandan kütked, nüüd mine!
On Sul valida minekusuund …
Lenda kõrgelt üle pilvedevine!
Lenda! Mine! Tunne tiibadel tuult!

 

Imetlen Su lendu …

 

(© maigi 19. sept 1997)

Mu mõtted käivad omi teid
ja mina omi astun.
Kui vahest tee viib kokku meid,
siis läeme kiirelt lahku.
Sest mille pärast kumbki meist
peaks ärritama teineteist?!

 

(© maigi 1995)