"Inimesed kardavad erinevust nii palju, et üritavad sobitada kõike tibatillukestesse täpselt sildistatud kastidesse," ütleb 16-aastane Rosie King, kes on julge, ninakas ning autistlik. Ta küsib: "Miks kõik üritavad nii väga normaalsed olla?" Ta kutsub üles kõiki lapsi, vanemaid, õpetajaid ja inimesi ülistama unikaalsust. See on hiilgav tunnistus potentsiaalist, mis peitub inimeste mitmekesisuses.

 

 

Rosie King: Autism on andnud mulle vabaduse olla mina ise


Ma pole sellest paljudele rääkinud, aga minu peas on tuhandeid samaaegselt eksisteerivaid maailmu. Peale selle on mul autism.

Inimesed kipuvad arvama, et autismi võib iseloomustada mustvalgete kirjeldustega, kuid tegelikult on autistid väga erinevad. Näiteks minu väikevennal on tõsine autismi vorm. Ta on mitteverbaalne. Ta ei oska üldse rääkida. Aga mulle näiteks meeldib tohutult rääkida. Inimesed seostavad autismi tavaliselt sellega, et autistidele ei meeldi peale matemaatika ja teaduse mitte midagi, aga ma tean mitmeid autistlikke inimesi, kes on väga loovad. Selline on aga inimeste stereotüüpne mõtlemine ja stereotüübid on tihti - kui mitte alati - valed. Kui inimesed kuulevad sõna "autism", seostab suur osa seda filmiga "Vihmamees". Laialt on levinud uskumus, et iga autistlik inimene on Dustin Hoffman. See pole tõsi.

Aga olukord pole nii ainult autistidega. Sama lugu on lesbide, geide, bi- ja transseksuaalidega, naiste ja mittevalgetega. Inimesed kardavad erinevust nii palju, et üritavad sobitada kõike tibatillukestesse täpselt sildistatud kastidesse. Järgnev näide on tõsielust. Ma guugeldasin: "Autistlikud inimesed on ..." Kui Google'isse midagi kirjutada, püüab ta pakkuda, mida otsid, ning esimene asi, mida Google pakkus, oli: "Autistlikud inimesed on deemonid". Nii et see on esimene asi, mida inimesed mõtlevad, kui kuulevad sõna "autism". Issand, nad teavad! (Publik naerab)

Üks asi, mida ma suudan, kuna mul on autism - see on pigem võime kui puue - on see, et mul on väga väga elav kujutlusvõime. Las ma seletan. Tänu oma kujutlusvõimele elan ma nagu kahes maailmas. Lisaks meie ühisele, reaalsele maailmale, on minu peas ka teine maailm, mis on tihti palju reaalsem kui tõeline maailm. Mul on väga kerge oma kujutlusvõimel lennata lasta, kuna ma ei ürita ennast tibatillukesse kasti sobitada. See on üks parimaid asju autistlikkuse juures. Autistid ei ürita olla nagu teised. Kui nad teavad, mida teha tahavad, siis nad leiavad selle tegemiseks viisi ja hakkavad pihta. Kui ma üritaks end kasti sobitada, siis poleks ma praegu siin, ja ma poleks saavutanud pooli asju, mida nüüdseks olen. Sellega kaasneb ka probleem. Autistlikkusega kaasneb probleeme, nagu ka liiga elava kujutlusvõimega. Kool võib olla probleem üldiselt, aga probleemiks võib olla see, et pead õpetajale iga päev seletama, et tund, mida ta peab, on kirjeldamatult igav, ning et sa salaja põgened oma peas asuvasse maailma, kus sa ei ole selles tunnis, mis on veel üks probleem sinu probleemide nimekirjas. (Publik naerab) Kui mu kujutlusvõime lendu läheb, hakkab mu keha oma elu elama. Kui mu sisemises maailmas midagi põnevat juhtub, siis ma lihtsalt pean ringi jooksma. Ma pean end edasi-tagasi õõtsutama või mõnikord kisendama. Mu kujutlusvõime annab mulle nii palju energiat, et ma lihtsalt pean selle kuhugi maandama. Ma olen nii käitunud lapsest saadik, alates ajast, kui olin väike tüdruk. Mu vanemad pidasid seda armsaks ega teinud sellest juttu, aga kui ma kooli läksin, polnud nad enam nõus, et see on armas. Võib-olla teised ei taha olla sellise inimese sõbrad, kes keset algebra tundi kisendama hakkab. Tavaliselt seda ju praegusel ajal ja sellises eas ei juhtu, kuid võib-olla teised ei taha olla autistliku tüdruku sõbrad. Võib olla inimesed ei taha, et neid seostatakse kellegagi, kes ei proovi või ei suuda end paigutada kasti, millel on kiri "normaalne". Aga mulle see sobib, sest see eraldab terad aganatest, ning ma näen, kes on siirad ja ausad, ja ma saan sellised inimesed enda sõpradeks valida.

Aga kui natuke mõelda, siis mis üldse on normaalne? Mida see tähendab? Kujutage ette, kui see oleks parim kompliment, mida teile eales tehtud: "Vau, sa oled nii normaalne!" (Publik naerab) Aga komplimendid on tavaliselt sellised: "Sa oled erakordne!" või: "Sa oled teistsugune!", "Sa oled hämmastav!". Kui inimesed tahavad sellised olla, miks siis nii paljud inimesed üritavad olla normaalsed? Miks inimesed oma suurepärase ainulaadse valguse vormi suruvad? Inimesed kardavad erinevust nii palju, et nad proovivad neid, kes ei taha või ei saa "normaalsed" olla, normaalseteks muuta. Lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide ning autistide jaoks on laagrid, kus üritatakse neist "normaalsed" teha. Õudne mõelda, et inimesed seda praegusel ajal teha üritavad.

Ma ei vahetaks ma oma autistlikkust ja kujutlusvõimet mitte millegi vastu. Autismi tõttu olen ma BBC'le dokumentaale teinud ning hetkel kirjutan ma raamatut. Ma teen kõiki neid uskumatuid asju, ning üks parimaid asju, mida ma saavutanud olen, on see, et ma olen leidnud viise, kuidas oma väikevenna ja -õega suhelda, kes on, nagu ma ütlesin, mitteverbaalsed ehk kes ei oska rääkida. Inimesed tavaliselt väldiksid neid, kes ei suuda rääkida, aga see oleks lihtsalt rumal, sest näiteks minu vennast ja õest paremat venda ja õde soovida ei saakski. Nad on parimad ja ma armastan neid üle kõige, ja ma hoolin neist rohkem kui millestki muust. Ma jätan teile ühe küsimuse, mille üle mõtiskleda: "Kuna me ei suuda lugeda inimeste mõtteid, olenemata sellest, kas nad on autistlikud või mitte, siis miks mitte selle asemel, et karistada kõige eest, mis erineb normaalsest, ülistada hoopis unikaalsust ja hõisata iga kord, kui keegi oma kujutlusvõimel lennata laseb?"

Aitäh.
(Aplaus)