"1998. aastal olin ma justkui nullpatsient, kes kaotas oma maine globaalsel skaalal peaaegu silmapilkselt," räägib Monica Lewinsky. Tänapäeval on avalik häbistamine internetis, mida koges Monica Lewinsky, muutunud täiesti tavapäraseks. Oma julges sõnavõtus heidab ta pilgu meie "alandamiskultuurile", kus internetis häbistamist mõõdetakse rahaühikutega, ning soovitab teistsugust vaatenurka.

 

 

Monica Lewinsky: Häbistamise hind


Teie ees seisab naine, kes oli aastaid avalikkuse ees vait. Nagu näha, on olukord muutunud, kuid seda alles hiljuti.

Alles mõne kuu eest pidasin avalikkuse ees oma esimese pikema kõne "Forbes 30 Under 30" tippkohtumisel, kus oli 1500 geniaalset inimest, kõik nooremad kui 30 aastat. See tähendab, et 1998. aastal oli vanim kohalolija kõigest 14 ja noorim vaid 4-aastane. Ütlesin naljatamisi, et mõned võivad tunda mind vaid räpplugude kaudu. Jah, minust lauldakse räpplugudes. Ligi 40 räpploos. (Naer.)

Tol õhtul, kui ma kõnet pidasin, juhtus üks üllatav seik. Mulle, 41-aastasele, tegi lähenemiskatse 27-aastane noormees. Eks ole? Ta oli võluv ja mina olin meelitatud, ja lükkasin ta ettepaneku tagasi. Kas teate, mis ta ebaõnnestunud lähenemislause oli? "Minuga tunned end jälle 22-aastasena!" (Naer) (Aplaus) Mõistsin hiljem tol õhtul, et ilmselt olen ma ainus üle 40, kes ei taha olla jälle 22. (Naer) (Aplaus)

22-aastaselt armusin ma oma ülemusse ja 24-aastaselt sain tunda selle hävitavaid tagajärgi.

Kas praegu võiksid tõsta käe need, kes ei teinud vigu või midagi, mida nad kahetsesid, kui olid 22? Jah. Nii ma arvasingi. Nagu minagi, on mõned teist 22-aastaselt sattunud eksiteele ja armunud valesse inimesse, võib-olla isegi oma ülemusse. Aga erinevalt minust, polnud sinu ülemus ilmselt Ameerika Ühendriikide president. Muidugi, elu on täis üllatusi.

Ei möödu ühtegi päeva, mil mulle minu viga meelde ei tuletataks. Ja ma kahetsen tehtut väga.

1998. aastal, kui olin sattunud võimatusse armusuhtesse, sattusin ka ülepeakaela sellisesse poliit-, õigus- ja meediakeerisesse, mida keegi polnud varem näinud. Meenutagem, et vaid paar aastat enne seda sai uudised vaid kolmest kanalist: lugedes ajalehte või ajakirja, kuulates raadiot või vaadates telerit. Sellega asi piirdus. Minu saatus oli aga teistsugune. Minu skandaalne lugu toodi teieni digitaalse revolutsiooni kaudu. See tähendas, et meil oli ligipääs kogu infole, mis meid huvitas, mil iganes seda soovisime, igal ajal ja igas kohas. Kui uudis 1998. aasta jaanuaris lahvatas, levis see kulutulena internetis. Esimest korda juhtus, et traditsioonilised uudised jäid internetis leviva suure uudisloo varju. See oli hiireklikk, mis kaikus üle kogu maailma.

Mulle isiklikult tähendas see, et muutusin üleöö tavalisest eraisikust kogu maailma ees avalikult alandatud inimeseks. Olin justkui nullpatsient, kaotades oma maine globaalsel skaalal peaaegu silmapilkselt.

See hukkamõistutorm, mida tehnoloogia võimaldas, tõi endaga kaasa massiliselt virtuaalseid kiviloopijaid. See oli küll enne sotsiaalmeedia võidukäiku, kuid inimesed said siiski internetis kommenteerida, saata meiliga uudiseid ja jagada õelaid nalju. Uudisteagentuurid kasutasid mu fotosid kõikjal, et müüa ajalehti ja internetis ribareklaami ja et hoida inimesi teleri ees. Kas mäletate üht pilti minust, kus ma kannan baretti?

Tunnistan, et olen teinud vigu, eriti, kui selle bareti pähe panin. Kuid tähelepanu ja hukkamõist, mis mulle osaks sai - mitte sellele, mida ma tegin, vaid just mulle isiklikult, - oli pretsedenditu. Mind tituleeriti libuks, litsiks, linnukeseks, hooraks, bimboks ja muidugi "selleks naiseks". Mind teadsid paljud, tegelikult tundsid aga vähesed. Ja ma saan aru: lihtne on unustada, et see naine on keegi, keegi, kellel on hing, kes kord polnud sellist viga teinud.

Kui minuga see 17 aastat tagasi juhtus, polnud sel nähtusel veel nime. Nüüd nimetatakse seda küberkiusamiseks ja ahistamiseks internetis. Täna tahaksin ma jagada teiega oma kogemusi, rääkida sellest, kuidas see lugu aitas kujundada mu vaadet elule, ja kuidas ma loodan, et minu kunagi läbielatud kogemused aitavad muuta maailma, nii et teistel tuleks vähem kannatada.

1998. aastal kaotasin ma oma maine ja väärikuse. Ma kaotasin peaaegu kõik. Ja peaaegu et kaotasin oma elu.

Kujutage ette järgmist pilti. On september 1998. Ma istun akendeta kabinetis sõltumatu eriuurija büroos sumisevate päevavalguslampide all. Ma kuulan, kuidas kõlab mu hääl, minu enda hääl salaja salvestatud telefonikõnedes, mida arvatav sõber umbes aasta eest salvestas. Olen siin, sest mind on seaduslikult kohustatud isiklikult kinnitama 20 tunni pikkuse salvestise autentsust. Möödunud kaheksa kuu jooksul on nende salvestiste müstiline sisu rippunud kui Damoklese mõõk mu pea kohal. Kes mäletab seda, mida ta on aasta tagasi rääkinud? Hirmunult ja alandatult ma kuulan, kuulan, kuidas ma lobisen igapäevasest tühjast-tähjast, kuulan, kuidas ma räägin oma armumisest presidenti ja muidugi, murtud südamest. Kuulan vahel õelat, vahel matslikku, vahel rumalat ennast rääkimas, olemas julm, andestamatu, jäme, kuulan, sügavas sügavas häbis iseenda halvimat versiooni, keda ma enam isegi ära ei tunne.

Paar päeva hiljem antakse kongressile üle Starri raport, millega on kaasas kõik need salvestised ja ärakirjad, minult varastatud sõnadega. Et inimesed neid kirjutisi loevad, on juba piisavalt kohutav, kuid paar nädalat hiljem lastakse helisalvestised televisioonis eetrisse ja suur osa neist tehakse kättesaadavaks internetis. Avalik alandus oli piinav. Elu muutus peaaegu väljakannatamatuks.

See ei olnud tavaline tol 1998. aastal. "Selle" all ma mõtlen, et varastatakse inimese privaatsed sõnad, teod, vestlused või fotod ja tehakse need avalikuks, avalikuks ilma nõusolekuta, avalikuks ilma kontekstita ja avalikuks ilma kaastundeta.

Mingem 12 aastat edasi, aastasse 2010 ja nüüd on sotsiaalmeedia sündinud. Kahjuks on pildil palju rohkem minu loo sarnaseid lugusid, on siis keegi tegelikult teinud vea või mitte, ning pole vahet, kas tegu on avaliku elu tegelase või tavalise inimesega. Mõne jaoks on tagajärjed olnud kohutavad, väga kohutavad.

Meil oli emaga telefonis üks jutuajamine septembris 2010 ja me arutasime uudist ühest Rutgersi ülikooli esmakursuslasest, kelle nimi oli Tyler Clementi. Meeldiva, tundelise, loomingulise Tyleri tabas veebikaameraga tema toakaaslane, kui Tyler armatses ühe teise mehega. Kui virtuaalmaailm sellest teada sai, lahvatas naeruvääristamise ja küberkiusamise laine. Paar päeva hiljem hüppas Tyler end George Washingtoni sillalt surnuks. Ta oli 18-aastane.

Mu ema oli endast väljas selle pärast, mis juhtus Tyleri ja ta perega, ja ta tundis nii suurt vaeva ja valu, et ma ei suutnud seda kohe päris hästi mõista, aga siis mulle lõpuks koitis, et ta elas uuesti üle 1998. aastat, meenutades aega, mil ta istus igal õhtul mu voodi kõrval, aega, mil ta käskis mul pesema minnes vannitoa uks lahti jätta, ja aega, mil mõlemad mu vanemad kartsid, et mind alandatakse surnuks, sõna otseses mõttes.

Tänapäeval on liiga palju neid vanemaid, kel pole olnud võimalust vahele astuda ja oma kalleid lapsi päästa. Liiga paljud on saanud oma laste kannatustest ja alandusest teada siis, kui on juba liiga hilja. Tyleri traagiline ja mõttetu surm oli minu jaoks pöördepunkt. See aitas mul endaga toimunu uude konteksti panna. Hakkasin vaatama seda alandamist ja kiusamist täis maailma ning nägema seda teise pilguga. 1998. aastal polnud meil kuidagi võimalik teada, kuhu see julge, uus tehnoloogia, mida nimetatakse internetiks, meid võib viia. Sellest alates on see ühendanud inimesi ennenägematul moel, viinud kokku kaduma läinud sugulasi, päästnud elusid, algatanud revolutsioone, kuid ka pimedus, küberkiusamine ja litsiks sõimamine, mida minagi kogesin, on samuti hoogsalt kasvanud. Igapäevaseid netikasutajaid, eriti noori, kes ei ole piisavalt küpsed, et sellega toime tulla, on sedavõrd palju väärkoheldud ja alandatud, et nad ei näe enam võimalust edasi elada. Ja kahjuks mõned ei elagi. Ja see on tegelik reaalsus. Briti mittetulundusühing ChildLine, kes keskendub laste aitamisele, andis eelmise aasta lõpul välja rabava statistika: ajavahemikul 2012-2013 kasvas 87% telefonikõnede ja meilide arv, mis olid seotud kübekiusamisega. Hollandis tehtud metaanalüüs näitas, et esimest korda oli küberkiusamine enesetapumõtete põhjustajana tugevasti ees igasugusest internetivälisest kiusamisest. Ja kas teate, mis mind šokeeris, kuigi poleks pidanud, oli üks teine mullune uuring, kus selgus, et häbitunne oli kõige intensiivsemalt tunnetatud emotsioon, mis ületas isegi rõõmu ja viha.

Julmuses teiste vastu pole midagi uut, kuid virtuaalne, tehnoloogiliselt forsseeritud häbistamine on võimendunud, kontrollimatu ja püsivalt kättesaadav. Häbiteod, millest vanasti levisid kuuldused vaid pere, küla, kooli või naabruskonna piires, on nüüd teada kõikidele netikasutajatele. Miljonid inimesed, sageli anonüümsed, võivad torgata sind oma sõnadega ja see teeb palju haiget, ja pole mingeid piiranguid, kui palju inimesi võib sind avalikult jälgida ning sind avalikku häbiposti lüüa. Tuleb maksta väga isiklikku hinda avaliku alandamise eest ja interneti levik on selle hinna lakke löönud.

Juba ligi 20 aastat oleme tasapisi külvanud häbi ja avaliku alanduse seemneid meie kultuurikihti, seda nii internetis kui tavaelus. Klatšisaidid, paparatsod, tõsielusarjad, poliitika, uudistekanalid ja vahel ka häkkerid - kõik teenivad alanduse pealt. Selle tagajärjeks on tundetus ja kõikelubav internetikeskkond, mis võimaldab trollimist, privaatsuse rikkumist ja küberkiusamist. See muudatus on loonud, nagu professor Nicolaus Mills seda nimetab, alandamiskultuuri. Mõtle mõnele prominentsele näitele kõigest viimase 6 kuu jooksul. Snapchat on teenus, mida kasutab peamiselt noorem generatsioon ja mille sõnumite eluiga on väidetavalt kõigest paar sekundit. Võib vaid ette kujutada, millise sisuga sõnumeid sealt võib leida. Kolmanda osapoole rakendusse, mida snäptšätterid kasutasid, et sõnumeid säilitada, häkiti sisse ning 100 000 privaatvestlust, fotot ja videot lekkisid internetti, kus nende säilimisaeg on igavene. Jennifer Lawrence'i ja mitme teise näitleja iCloudi kontodesse häkiti sisse ning privaatsed, intiimsed alastifotod levisid mööda internetti laiali ilma näitlejate nõusolekuta. Ühel klatšisaidil kogus viis miljonit klikki ainuüksi see lugu. Ja kuidas olid lood Sony Picturesi häkkimisega? Dokumendid, mis suurima tähelepanu osaliseks said, olid privaatmeilid, millel oli avaliku häbistamise seisukohalt suurim väärtus.

Kuid selles alandamiskultuuris on avalikul häbistamisel veel teistsugunegi hinnasilt. Selle peal ei ole see hind, mida ohvrid, nagu Tyler ja liiga paljud teised, eriti naised, vähemusrühmitused ja seksuaalvähemused on maksnud, vaid see hind sisaldab kasumit, mida lõikavad need, kes neile jahti peavad. Selline võõrsissetung on tooraine, mida tõhusalt ja jõhkralt kaevandatakse, pakendatakse ja kasu saamiseks müüakse. Tekkinud on turg, kus avalik alandamine on tarbekaup ja häbistamine tööstus. Kuidas seal raha tehakse? Klikkidega. Mida rohkem häbi, seda rohkem klikke. Mida rohkem klikke, seda rohkem reklaamiraha. Oleme ohtlikus nõiaringis. Mida rohkem me klikime sellisel keelepeksul, seda tuimemaks me muutume selle taga olevate inimeste suhtes, ja mida tuimemaks me muutume, seda rohkem me klikime. Samal ajal aga teenib keegi teiste kannatuste arvelt kõva raha. Iga klikiga me teeme valiku. Mida rohkem on meie ümber avalikku häbistamist, seda vastuvõetavam see on, ja seda enam me puutume kokku küberkiusamisega, trollimisega, teatud liiki häkkimisega ja ahistamisega internetis. Miks? Sest kõige selle tuumaks on alandamine. Selline käitumine on meie endi loodud kultuuri sümptom. Sellele tasub mõelda.

Muutused käitumises saavad alguse veendumuste kujunemisest. Oleme näinud, kuidas see peab paika rassismi, homofoobia ja paljude teiste eelarvamuste puhul praegu ja minevikus. Kui muutsime vaadet samasooliste abielu suhtes, tagati rohkematele inimestele võrdsed õigused. Kui hakkasime väärtustama säästlikkust, hakkas rohkem inimesi asju taaskasutama. Mis puudutab aga alandamiskultuuri, siis vajame kultuurirevolutsiooni. Avalik häbistamine kui veresport peab lõppema ning aeg on sekkuda internetti ja meie kultuuri.

Muudatused saavad alguse millestki lihtsast, kuid see ei tule kergelt. Tuleb pöörduda tagasi põhiväärtuste, kaastunde ja empaatia juurde. Internetis on kaastunde defitsiit ja empaatia kriis.

Teadlane Brené Brown ütles, ma tsiteerin: "Häbi ei jää ellu empaatia kõrval." Häbi ei jää ellu empaatia kõrval. Mul on olnud elus väga süngeid päevi ning kaastunne ja empaatia minu perelt, sõpradelt, arstidelt ja vahel isegi võhivõõrastelt, oli see, mis mind päästis. Isegi ühe inimese empaatiline suhtumine võib palju muuta. Vähemuse mõju teooria, mille esitas sotsiaalpsühholoog Serge Moscovici, ütleb, et isegi kui tegu on vähemusega, siis tänu järjekindlusele võib see põhjustada muutuse. Me võime kübermaailmas edendada vähemuse mõju, kui hakkame sekkujateks. Sekkujaks hakkamine tähendab, et apaatse kõrvaltvaatamise asemel me postitame positiivse kommentaari või teavitame kiusamisest. Uskuge mind, toetavad kommentaarid aitavad negatiivsust lämmatada. Saame alanduskultuurile vastu töötada, kui toetame organisatsioone, mis selliste probleemidega tegelevad, nagu Tyler Clementi Foundation USAs. Anti-Bullying Pro Inglismaal ja Project Rockit Austraalias.

Me räägime palju sõnavabadusest, aga rohkem tuleks rääkida vastutusest, mis sõnavabadusega kaasneb. Me kõik tahame, et meid kuuldakse, aga tehkem vahet sellel, kas räägitakse, et midagi korda saata, või räägitakse, et tähelepanu saada. Internet on alateadvuse kiirtee, aga kui me suhtume internetis teistesse osavõtlikult, tuleb see kasuks kõigile ning aitab muuta maailma turvalisemaks ja paremaks. Meil tuleb internetis suhelda teistega arvestavalt, lugeda uudiseid teistega arvestavalt ja klikkida teistega arvestavalt. Pane end hetkeks selle kingadesse, kelle sammudest kisendab uudisloo pealkiri. Tahaksin lõpetuseks öelda midagi isiklikku. Viimased üheksa kuud on küsimus, mida mulle sageli esitatakse - miks? Miks nüüd? Miks ma küünitan oma pea üle kaitsemüüri? Nende küsimuste tagamaad on kerge märgata ja vastusel pole mingit pistmist poliitikaga. Peamine vastus oli ja on - sest aeg on käes. On aeg lõpetada keerutamine oma mineviku ümber, aeg lõpetada põlualuse elu ja aeg võtta enda kätte tagasi oma narratiiv.

See pole lihtsalt isiklik päästeoperatsioon. Igaüks, kes on pidanud kannatama häbi ja avalikku alandamist, peaks teadma ühte asja: sellega on võimalik edasi elada. Ma tean, see ei ole kerge. See ei pruugi käia valutult, kiiresti ega lihtsalt, aga sa võid nõuda oma loole teistsugust lõppu. Ole enda vastu kaastundlik. Me kõik oleme väärt, et meist hoolitaks, ning väärt elama nii internetis kui tavaelus palju hoolivamas maailmas.

Aitäh kuulamast!
(Aplaus)