Läbi vihma

Võib tormi-ilmal olla ka oma võlu.
Võid imetleda sa välgujoont.
Kuid elutorme ei inimlaps talu,
kui välgunool tabab hellemat poolt.

On võimas tunne – kui meri ründab kallast,
kui vahupritsmeid lendab üle su pea.
Kuid vabaks muremõtte-voogude vallast
sa saada püüad, ent kuidas? Ei tea…

Kas läbi vihma suudad näha sa päikest?
Kas näed sa selginemas taevakaart?
Võib ime sündida sest päikeseläikest –
näed taevas laotumas vikerkaart!

Võib vahel pilves olla siniseimgi taevas,
võib raju raputada võimsat tammepuud.
Ja nina mullast pistes roos võib näha vaeva,
võib kotkas väsida, kui lendab vastutuult.

Kas läbi vihma suudad näha sa päikest?
Kas näed sa selginemas taevakaart?
Võib ime sündida sest päikeseläikest –
näed taevas laotumas vikerkaart!

Toob päikse välja su pilk, kas sa tead?
Taas saan ma jõudu, kui su häält kuulen ma.
Tean, vastu sama tuult ka sina seisma pead,
tean, samu torme kannad enda sees sa.

See hetk, kui jälle meie sarnasust tajun,
toob mulle teadmise, mis ootab mind ees –
et elupaat mul merelaintesse ei vaju!
Mul kõrvus kumisevad sõnad need:

Kas läbi vihma suudad näha sa päikest?
Kas näed sa selginemas taevakaart?
Võib ime sündida sest päikeseläikest –
näed taevas laotumas vikerkaart!

(© maigi 1997)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga