Omadega rabas

inimene on kui rabasaar
veidi tahumatu ja torkiv
kuid hirmilus vaadata
endast välja minnes
läheb ta omadega rappa
rappa aga tasubki
üksnes omadega minna
võõras raba ilu ei mõista
võõras raba valu ei mõista
võõrale on virvatulede helk
kui ähvardav surmalõks
ja rabapüü huik
kui õudusttekitav uksekägin
rabast tuleb põgeneda
omadele jääb aga rabaskäigust
südantsoojendav mälestus
mälestus õrnast hommikusest uduvinest
rohukõrtel helklevaist kastepiiskadest
värskuse meeliergutavast lõhnast
päikese hapratest kiirtest
mis rabamändide okste vahel
lustlikke valguspilte loovad
ja raba kordumatust värviilust
mis igal kohtumisel on uus
inimene on kui rabasaar
raba tuleb hoida

(© maigi 4. oktoober 2015)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga